Ajalookjõld merepõhjast

Kuarõtüküd Mihkel Türgi muttõst

Kihnu kaluri, Mihkel Türgi, muttõssõ oli kuu algusõs jään puaer lavatükkü. Algusõs oli mehele tuska küll tein, et jälle üks vesiao kraam lõhub püüsed ää. Mies oli aga akkan ligemält asja uurma ning leüdn, et tegu ond entse purjulaeva vraki tükkegä.
Sie laevavraekk puhkab Sigatsuaru sadamast vällä sõitõs mõnõ meetri sügävusõl. Mihkel oli varandusõ koo ää tuõn ning jõlusast mererohost puhtaks kruaepn ning uluall ää kuõevatan.
Mihkel riäkis, et tämä mäletamise järge läin siälkohtõs põhja üks Nurmiku rahvalõ kuulun lae. Selle laeva lõhkn talvõ iä ää. Meie riäksime teste vanõmatõ inimestega kua, aga kiegi ju enäm mäletämte sioksi asju. Ette uvitav olõks tiädä küll, mis nime siis sie ukkasuan lae kandis.

 

 

 

 

1935. aasta „Pärnu Päevalehest“ leüdsime artikli kihnlastõ kivilaeva „Mika“ kohta. Sie lae läks siälsamas kuõsis 27.septembril põhja. Laeva kamandu oli purjõka Sigatsuaru alla reidile jätn, ise tuldud lodjaga mualõ, tahetud Kihnust provianti juurõ võtta. Selle aa siss, mjõllas mehed kodo olid, kiern jõlm ette valjuks käde ää ning tapn laeva merepõhja. Mehed suass enäm laeva piästmä kuamtõ, allõs järgmise päävä, kui jõlm vagavaks jäi, suadi koos tõukõritõga laeva juurõ. Koksiladung lossitud ümber teese alusõ piäle ning sie läks Pärnu puõlõ, aga lae jäi merepõhja. Kas nied Mihkel Türgi leütüd laevatüküd on purjulaeva „Mika“ omad – meie ei tiä.
Meite õnnõks, usaldas Mihkel leütüd laevtüküd mereselsile. Tõemõ nad jõlusast jõujaama ää, kus juba ies uõtamõs talvõ Rohuküläst ää tuõdud kivilaeva kuarõtüküd. Tulgõ ning astkõ jõujaamast läbi, suatõ nendele pilgu piäle eitä!

Fotod