Kihnu Jõnn 162

Mälestäme Uiõda Jõnnu, kelle sündmisest müedüb tänä 162 aastad.
Siikohtõs tuõmõgi ää Jaan Laose mälestusõd, sasjad Theodor Saar ond kirja pand.
Jaan  Laos siis riägib:
“Kõegõ esimene oli tämä mies, kissi kundõrbandi viina akkas tuõma.
Mitte üks Kihnu mies ei tiäss, kus Miemel ond. Siis oln Laosõ vana Juri nind Uiõda Jõnn (Enn Uuetoa ehk Kihnu Jõnn), kaks siokõst turakad. Pidän nõu, et lähme salapiiritust tuõma. Aga kumpki ei tiä, kus ond. Siis kahengõst akkasid nõu pidämä. Muhulasõ käest kuuln, et Miemlist suab. Noh, ning nämäd said siis kogo selle muhulasõga.
Läin kui Liibuni (Liepaja), siis nõu otsõs. Liibust kuuln, et lähvad viina tuõma. Ning mõistus ei võta kindi, kus Saksamua ond. Omitõ läksid nad oma kangõ käega katsma uut tied. Äkest küsüma kurssi vana eede käest kus ond Saksamua. Vana eit näutäs käegä: “Ikka siäl liäne puõl!”

Jõlma kuõlitamatta mies oli, oma targa piäga, mitte kusagil kuõlis ei käüss. Julgõ mies oli. Aga sie ei põlõ õigõ, mis nad tämäst kirjutavad. Tämä ei olõss kuri mies. Aruta iä mies oli. Aga mitte pilgakõ: Kihnu Jõnn! Kihnu Jõnn!

Jõnn riäkis miolõ, et tämä võtaks Umba Tiiu naesõks, et mis mia arva. Vana ütles, et: “Nüüd mia tie viimse reesi. Nüüd akka rahulikult eläma, võta naesõ ning.”
Kust ma aasta numbri kindi võta? Mia viisi vaesõ iäga Jõnnu üle. Inimest ei kannass, lodjaga viisi üle. Meie viisime ta üle, sie Mad’li, mis Matu Tanilil ond, oli kua.
Jõnn oli raskõ mies, iä mädä. Nda kui kõrva astub, sajab sisse.
Saemõ Manõja üle. Ütles: “Jumal tänätüd, saemõ üle.” Mia ütlesi: “Ei põlõ! Üks lahe viel.”
Saemõ üle. Ning Jõnn ütles, kui ta koo tulõb, siis võtab naesõ. Läks ning jäi. Englismal, mis selle madaliku nimi oli, Rostas või. Lae ei mõestass rooli ning viis sjõnna siäre piäle. Jõnn sjõdus oma masti külge. Ning viis täma kere randa.
Siis võttis ühe Kihnu mehe, arimata mehe tüürmanniks. Poesinolk, Tohvri Mihkel oli tüürmanniks. Jõnn käüs Ameirikus ää ning siält ta sai jõrmsa kuulsusõ. Ise olõss kua õpitud mies mitte. Sekstanti ta ei tunnõss.

Fotod