Loe ning imestä… muiga!
Kuna tänä ollõ naljapää, siis ei sua kua meie jättä avaldamata puari lugu, sasjad olõmõ leüdn vanu „Pärnu Päevalehe“ numbrisi sirvides.
Ühekorra uhtn torm Pitkänä randa konjakipudõli viie kirjaga. Kihnu puagivaeht arvan, et ju ond tegu ikka suarõ kuõlipoestõ tembuga. Kirjad oln vees läbi ligun ning mingis imelikus kieles, asjast puagivaeht olõss aru suanmtõ. Pärnust antud siis korraldus kirjad sjõnna sadamakaptõnilõ suata, et küll kõrgõmad asjamehed nied läbi lugad. Äkest ollõ tegu mereädäliste tiädäandõga?
Läks siis puaer päävä kaodu ning suadi selgusõlõ, et tegu oli Riia merekuõli poestõ naljaga. Kirjes seisn egäsugusi ropposi ning üks lausõ oln isegi sioke, et kissi selle pudõli leväb ond kaamõl!
Külläp olid poesid merepiäl lõbusõedul oln ning piäle konjakipudõli tühjaks juõmist, tahtsid rahvalõ terä nalja tehä.
Sie aga ei ollõ esimene kord oln kui Pitkänä randa pudõliposti uhutud. Terä aega tahakohe leütüd kiri Riia nuõrõlt tüdrikult, kissi otsn kontakti nuõrtõ vällämua miestegä.
Siokõ jutt siis tuli viel miele.
Pärnus Sauga jõe suudmõs käün juba mjõtmõndat päävä jõrmus askõldaminõ. Jõe piäl oln tuukripuaet ning siälsamas kõrvõs seisn kihnlastõ lae „Fortuna“. Tuukõr tuln egä terä aa pärast vee piäle ühte näpuvahel, aga laevamiestele ei oln sie sobiv ning suadõtud tuukõr jälle vee alla.
Lehemehed akkan siis uurma, et sie põlõmtõ õigõ asi. Sadamavaalitsus tiädn riäki, et kihnlastõ laeva pootsmanil satn puaer päävä tahakohe rahakott kogõmata üle parda – sedä siis sioksõ kambaga nüüd otsitatõ.
Tiäti viel riäki, et sellest puarist kroonist, mis rahakottis oln, põlõvatki kahju – murõt tehe oopis lotõriipilet, misasjaga võiõ puari päävä pärast terve varandusõ võita. Selleks puhuks aga ädästi taris pilet merepõhjast üles leüdä.