Mis ond kihnlasõl viga elädä?
Kui massakad ikka riäkväd meitele sui otsa, et mis ond kihnlasõl viga sii Kihnumua piäl elädä: leiba-saia küpsetate ise, liha võtate pütist ja kartulid kasvavad põllul! Tegelikult ei põlõ sie elu sii naa kerge kedägimtõ.
Kõikõ Kihnu inimeste arvatõs on kõegõ param suarõ piäl elädä siis, kui meri lahti ning laevad liikma suavad.
Minevä talvõ oli Kihnu elu nao üestes piiramisrõngas külmäl mual – maesõmuaga sai ühendust siis kui jumal jõlusi jõlmu andis ning eljuk sellele valulõ vasta pidäs, mis Munalaiu vahet tõmbama pidi. Küll nied eljukimehed nägid allõs vaeva – puõlõ üeni mässäsid ning leiutasid, et umiku jälle liikma suaja. Ond ikka üks iä riistapuu küll, aga liikvad asjad ju kuluvad ning üleüe põlõ uusi osasi kusagilt ju võtta kuamtõ.
Selle lennuki nime ei taha kihnlanõ aga suhu võttagi. Kihnu inimesel käüäd külmävärinäd üle kehä kui ond juba näha, et viimsed laevareesid ond ning navigatsioonihooaeg lõpmas. Lennuki piäle mahub ju naa vähä rahvast, meiti aga kõikõ kjõustõ naa paelu – kissis tahab oma kodont ää suurõ ljõnna minnä? Ning mis tegemä?
Kuõlilapsõd piäväd omavahel nädälälõppa jagama, mjõllas koo tulla suavad – kõik ühe nädali suamtõ, sest lennukis põlõ naapaelut ruumi. Nuõrõd tahtvad aga koo tulla. Terve nädäli üestes võerastõ siäs oldud – tahad ju omadõ juurõ. Ning põlõmtõ üksi kuõlilapsõd, kissi reisväd – egäl inimesel ju omad asjad aada ning kõik tahtvad liikma suaja. Küll aetaksõ suurõm osa asju siis, kui laevad sõitvad, ning kissi kannatab vähädegi, sie uõtab kevädeni. Aga sie ju põlõ kellegi aru!
Kui kua õnnõstub lennuki piäle pilet suaja, siis elusiss ei tiä, kas ikka lendu kua toimub. Küll ond pilved madalad, siis pää liiga ere ning udu. Sada ädä selle lennukiga. Ning kui olõd üestä puõlõ juba suan, siis akka aga mõtlõma, kudas tahakohe suab. Ning ond juhtun kua sioksi asju, et lennuk käüb Kihnu kohtõs ää ning maandugi, sest jõlm ond vahepiäl ää kiern. Ei aita sii meite nutminõ egä rüekmine kedägi – iä kui mõni ljõnnõs uluallagi võtab.
Põlõmtõ valõ rahva ütlemine, et viimse laevareesigä tulõb ää otsusta, kuskohta jäädä – Kihnu või maesõmualõ ning enne kevädet mitte siält kjõppu.
Vähä sellest, et inimesed sua liikma, ei sua kua meie süemäkaupa. Enäm ju piä kiegi luõmi mitte – kihnlanõ tahab kua elädä nao kõik Eesti rahvas.
Selle talvõ olid Kihnu puõed kaubast üsä tühjäd – kas ei olõss lennujõlma või ei mahuss kaup lennuki piäle. Eljukiga jõvass kua koguaeg vädädä mitte.
Pühäde nädälä oli siokõ asi, et puõdis oli võtta konservä ning makarona – isegi leväjahu oli otsa lõpn. Üks oli viimse paki pärmi puõest ää ostn ning sie jagati kua kolmõ pere piäle ää, et kõik suaks pühädes kannika saiagi. Arvata ond, et suurõm osa Kihnu lastõst munadõpühädes muna ei nääss. Õnnõks ond meitel puõedõss naa iäd müüjäd, kissi soovitavad rahvalõ üht-teist, et kiegi päris nälgä ei piä jäämä. Ning ei osta rahvas vihavaenlasõ iest kua ää mitte viimset kaupa – kõik tahtvad seüä.
Õnnõks telliti elikoptõr, sasi rahva omõti pühädeks koo ää tõi. Ning meie üldse ei nurisõss, kui umiku kellä kaheksast, päävä kolmõni uõtasimõ lennujaamõs oma reisi – oli tiädä, et õhtaks kindlast koo suab.
Ulkõs ond sie tali kaudu suadõtud – ond ägätüd, kjõmpus oldud ning mis siäl salata, isegi vaalitsust kjõrutud. Nüüd ond luõtus, et ehk üle nädäli enäm ei lähä, kui laevad liikma suavad. Aga tulõb ju jälle tali ning raskõ aeg. Kihnlasõd luõtvad küll, et suaks omitõ sioksõ laeva, misasi talvõ kua iäst läbi lähäks.
Ei põlõ ime, kui Kihnu rahvas sui võeru ramba pilguga uatab – nämäd suavad reisi siis kui aga tahtvad – meie oma tahtmisõ järgi usä arva.
Sii viel juttu Kihnu ühendusõst maesõmuaga:
