Tervitused Aafrika lähistelt!


Tumapietri Kaido saatis meile kirja:
Mõtlesin et kirjutan teile veitsa jälle. Hetkel siis seilame Kameruni poole. Sadamaks on Douala ja kaubaks petroleum coke, see on jääkprodukt peale toornafta rafineerimist, selline must pulber, mida kasutatakse peamiselt nagu põlevkivigi elektrijaamades.
Indias olime peaaegu kuu aega, piisav aeg, et ei taha enam kunagi sinna minna. Kõik tahavad kogu aeg midagi saada, teevad kõike risti-vastupidi kästule ja üldiselt on tegemist eriliselt räpase kohaga. Kõige shokeerivam oli vaadata, kuidas rongilt lossiti maha suuri kive. Seda tehti kõike käsitsi, kusjuures enamuse tööjõust moodustasid naised.
India esimesse sadamasse saabusime 16. sept, kolme päevaga oli vasekontsentraat maha lossitud ja seilasime 4 päeva Paradippi, Põhja-Indias. Kõigi eelduste kohaselt oleksime pidanud viibima seal 6 päeva, mis on isegi palju, arvestades meie varasemaid sadamas seismisi, mis on kestnud kõige rohkem 3 päeva. Meie suureks üllatuseks aga pidime ootama reidil 10 päeva, et sadamasse pääseda. Kogu ankrus oleku aja oli eriti palav ja lämbe ilm. 2. okt saime lõpuks sadamasse. Peale 3 päeva eriti aeglast laadimist hakkas lakkamatult vihma sadama. Sadam oli nagu uks suur porimülgas, kus stividorid käisid ringi paljajalu. Nende meeste päeva- palgaks on umbes 5 dollarit ja seetõttu ei saa nad endale saapaid lubada. Eestis pole ma sellist vihmasadu veel oma silmaga näinud nagu siin. 3 päeva sõna otseses mõttes valas vett taevast alla. Tänu kõigele sellele ebaõnnele olime Paradipis oodatud 6 päeva asemel 21 päeva.
Praegu seilame ümber Aafrika, eelmine nädal ületasime taas ekvaatori. Praegusel momendil sõidame umber Hea Lootuse neeme. Nagu enamus neemi on ka siin valdavalt tormine. Hea Lootuse neem on kurikuulus oma tormide poolest. Kuni 30 miili rannikust võib esineda kuni 20 meetri kõrguseid laineid. Väikese vahepeatuse tegime Sry Lankas, endises Tseilonis. Peale Kameruni on järgmiseks sadamaks Takoradi, mis asub Ghanas. See on 3 päeva meresõidu kaugusel. Kaubaks siis kakao oad, mis toome Euroopasse. Vahepeatuse oleme sunnitud tegema Cape Verdel, kuna meil kütust ainult poole teeni. Loodetavasti ei teki meil Aafrikas mingeid probleeme, viimaste uudiste kohaselt võeti Doualas ühe laeva meeskond pantvangi. Eile saime veidi ärevaks tegevaid uudiseid, sest keegi härra Mombasa, kes väidetavalt olevat sadamakapten, tahtis saada meie laeva kohtainfot ( lasti, meeskonna, varude jne kohta). Täna aga selgus agendi kirjast, et keegi selles sadamas pole kuulnudki härra Mombasast. Loodame parimat, eriti kuna ma peaksin Aafrikast koju saama. Kui ei vea, siis pean Euroopani siin olema.
Töö on muidu huvitav, kuid vaikselt hakkab juba koduigatsus kimbutama, ikkagi varsti neli kuud juba eemal oldud.
Egas midagi kui tervist teile sinna kaugele ja edu laeva ehitusel.
Peatse kohtumiseni,
Tumapietri Kaedu!

Fotod