Munalaiu kanali süvenduse meenutused ehk pilk minevikust olevikku.

Nüüd, ajal, kui Munalaiu poolsaare otsas järjekordselt süvendaja tööle asub, on aeg meenutada eelmist tööd.

Oleme süvenduse alal juba üsna pikalt töötanud ja seetõttu omame väärt kogemusi, mida kirja panna. Töid on tehtud pea kõikjal Eestis rannikuvetes ja seetõttu on pinnasevormid üldjuhul teada.

Tallinna ümbruses on valdavalt moreensavi koos suuremat sorti raudkividega.

Virtsu lähistel savi koos paekiviga.

Väikesed saared on liivased, savised, paesed ja lisaks leidub seal ohtralt igasuguseid üllatavaid kivivorme – näiteks rahne. Rahnud jagunevad kolmeks:

1. Hiidrahnud – ümbermõõt üle 25 meetri, meie neid liigutada ei jõua ega tohi, sest need on looduskaitse all.

2. Suured rahnud – ümbermõõt 10…25 meetrit, lihtsalt ei jõua.

3. Väikesed rahnud – ümbermõõt alla 10 meetri, need on rahva keeles kivid. Uskudes Vikipeedia andmestikku, on väikeste rahnude arv praktiliselt loendamatu. Neid me vastavalt suurusele kas tõstame või veeretame tööalalt välja. Seda tegevust väikeste rahnudega võib arendada iga inimene maismaa peal, kasutamata mingit tehnikat.

Ruhnu sadama süvendusel kohtasime kalki punast valgete täppidega liivakivi ja inimeste lollust. Liivakivile annab värvuse rauaoksiid. Arvatavast Ruhnus oli seda liiga vähe, sellest ka valged täpid.

Inimeste lollus koosnes igasugusest olmeprügist ja ühest uppunud süvendajast – suuremast kui Merikoer.

Iklas, kus paistab sõmer liiv, on poole meetri sügavusel punast savi koos väiksemate ja harva ka suuremate graniitkividega.

Tihtipeale lähevad segamini mõisted raudkivi, graniitkivi ja rahn. Tegelikult aga teame, millest jutt.

Peipsis ja Lämmijärves leidub nii sõmerat kui ka peent uhtliiva, ohtralt muda ja suuri järvekarpe (Anodonta cygnea).

Hiiumaad on vanajumal karistanud kõigega, mis eespool loetletud, v.a. uppunud süvendajad ja Anodonta cygnea.

Munalaiu laevakanalis ja sadamas on pinnas sama, mis ka Hiiumaal.

Kui kunagi kellelgi peaks tulema tahtmine rajada uutele moodsatele süvendusoperaatoritele harjutusplats, siis Manija saare ümbrus sobib igati. Nii vaheldusrikkas pinnases on muidugi huvitavam töötada kui näiteks Lämmijärve kilomeetrite pikkuses Eesti Väravate mõttetus liivas. Tänu tuulisele sügisele olime kohapeal ligi kuus kuud. Tuulevarjus sai ka Kihnus käidud. Nimeline tsüklon Sören sai just seal vastu võetud. Seal tekkis võõrastel küsimus, mida huvitavat leidnud oleme. Eriliselt põnevaid esemeid ei olnud, kui välja arvata punast värvi auto – marki ja ehitusaega ei olnud võimalik tuvastada , selleks oli ta liig räsitud välimusega. Oletatavasti Opel Kadett või Moskvitš. Kenad olid ka aukudega liivakivid, mis kaunistavad paljusid koduaedu üle Eesti tänasel päeval. Samuti mõned üksikud mõrraankrud. Masendavalt palju võtsime välja mahajäetud võrke. Mõistan, kui asi on pelgalt unustamisega, kuid asi paistis pigem olevat seotud liig odavate võrkude, kala hinna ja kalakaitse kartusega.

Manija saare rahvale võib öelda ,et meie jätsime juured, millega saar kinnitatud, terveks, ent millega järgmised hakkama saavad, teab vaid kõigevägevam.

 

Süvendaja Merikoer.

 

Fotod