Vabatahtlike merepäästeõppused Bogaskäris III osa.

Äratus! Ajan end kuidagimoodi püsti, ujumisriided taaskord selga, sinna peale jälle fliisid, joped, mütsid ja kõik muu soe, mis kaasa sai võetud. Hakkan end välja sättima, kuid enne veel raputan norskavat Ivarit ja annan teada, et on aeg ujuma minna. Arvas, et tema jätab vahele. Mis seal siis ikka, jätaks isegi, aga kohusetunne ja juba vanast ajast külge jäänud eeskujuliku õpilase mentaliteet ei luba.

Kõnnin silla poole, tuul on kõvem kui eile, vaatan maha ja püüan mitte mõelda eelseisva peale. Kohale jõudes on üllatus aga suur, mitte ühtegi hingelist, isegi mitte õpetajaid. Sellest oleks veel aru saanud, et pärast eilset ükski uus vabatahtlik ei jaksanud tulla, aga kus siis julgestaja on? Ju nägid siis ka õpetajad, et väljas liiga külm ja tuuline ja otsustasid hommikuse ujumise ära jätta. Milline kergendus! Hakkan oluliselt rõõmsamal meelel tagasi tubade poole sammuma. Oleks seda teadnud, oleksin saanud veel natuke magada, pahandan mõtetes.

Olin oma järeldustes siiski ennatlik olnud, poolel teel tagasi tulid juba õpetajad vastu ja purustasid mu lootused, eemal oli näha ka teisi ujujaid silla poole liikumas, nende seas ka Ivar, kes oli otsustanud, et ta siiski minust kehvem ei taha olla. Igale ühele oma tegudele tõukav ajend. Sai siis taaskord see jube asi ära tehtud ja vist ei tundunudki enam nii hull, kui esimesel korral. Kes teab, võib-olla võib sellise asjaga äragi harjuda.

Kolmandaks ja ühtlasi viimaseks päevaks oli meile kavandatud erinevad puksiirimise ülesanded, otsingud merel, sõlmed, tulekahju kustutamine, kokkuvõtete tegemine ja asumine tagasiteele. Puksiirimine on päästevorm, mida merepäästjatel kõige enam teha tuleb ja sealjuures on väga palju erinevaid aspekte, mida tuleb puksiirimisel silmas pidada ning reglemente, millest lähtuda. Esmapilgul lihtsana tunduv ülesanne võib osutuda üsna keeruliseks ja vale käitumise korral võivad tekkinud kulud jääda lõpuks hoopis päästja enda kanda.

Samuti ei saa me merel läbi sõlmedeta, erinevates olukordades ja erinevateks otstarveteks isemoodi sõlmed. Need küll kipuvad ununema, kui koguaeg ei kasuta, hea kui paar-kolm põhilistki meelde jääb. Harjutamine iseenesest oli aga jällegi üsna lõbus ja lõõpimist omajagu, eriti kihevile läksid mehed millegipärast “käeraudade” sõlme peale. Liiga pikalt isolatsiooni.

Esmaseid kustutustöid saime proovida nii kustutiga kui tekiga. Kustuti puhul on oluline püüda suunata tuld ühte nurka ja mitte lihtsalt kustuti tühjendada nt tulekolde keskele. Tekiga tuld lämmatades tuleks aga jälgida, et ka su sõrmed ja käed jääksid teki varju ja see tuleb ümber tulekolde asetada nii tihedalt, et õhk kusagilt juurde ei pääseks. Viimast abivahendit on hea kasutada näiteks pliidi või muu väiksema objekti süttimise puhul.

Tulekahju süttimine laevas või selle mootoriruumis on üks raskemaid juhuseid merepäästeseisukohast ja tuleb arvestada samuti mitmete erinevate asjaoludega, mis ka koolitusel sai ära räägitud ja läbiarutatud. Hea oli tõdeda, et kõik õpetused tulid oma ala professionaalidelt – inimestelt, kelle igapäevatöö on olnud (või on jätkuvalt) seotud merepäästeõppustel läbitud teemadega. Siinkohal sooviks tänada kõiki meie õpetajaid ja koolituse organiseerijaid.

Hakkab lõpule jõudma meie seiklus siin Bogaskäri saarel Soomes. Oli aeg minna tube koristama. Kuna tegu oli merepäästeõppuste keskusega, mida Soome vabatahtlikud ise ülal pidasid, siis palgatud tööjõudu siin polnud ja kõik tuli ise enda järelt korralikult ära kraamida, et järgmised grupid saaksid vajadusel kohe tubadesse asuda. Kotid pakitud, toad koristatud, ootas meid viimane maitsev lõunasöök saarel, pärast mida oli kokkuvõtete tegemise ja tublimate äramärkimise aeg.

Ilmnes, et me olime esimene grupp, kellel oli nii suur füüsiline koormus. Tavaliselt kestab esimene koolitus pikemalt ja praktikatunnid on teooriatundidega võrdsemas vahekorras, aga kuna meile võimaldati koolituskeskust kasutada ainult kolm päeva (kaks päeva neist poolikud), siis püüdsid koolitajad kogu praktilise poole nende päevade peale ära jagada ja teooriale sh esmaabile keskenduda kunagi hiljem Eestis. Antud keskuse võimalused praktika läbiviimiseks on niivõrd head, et seda üürikest aega seal poleks olnud mõistlik teoorialoenguteks raisata. Kahel esimesel päeval kokku viibisime 16-17 tundi sõna otseses mõttes vees. Kõigile osalistele anti koolituse lõpetuseks ka sõna, kuulda oli ainult kiidusõnu nii grupi, õpetajate, kokkade, programmi kui keskuse suhtes. Jaanus leidis, et tal tuli nende päevadega juba kahepaikse tunne peale ja mina märkisin vaid: “Teadsin, et saab olema raske, aga oli veel raskem.”

Esimest korda selle aja jooksul tekkis meil nüüd tunnike vaba aega. Saime natuke ringi vaadata sellel pisikesel saarekesel ja ka koolituskeskuses. Avastasime mugavad puhkeruumid, millest meil polnud aimugi olnud ja samuti saime ära käia keskuse vaatetornis, mis oli varustatud hiigelsuure teleskoobiga, läbi mille võis isegi meie oma Eestit näha.

Nüüd aga jälle sadamasse paat-taksot ootama, et Inkoosse sõita, sealt edasi Helsingisse ja siis laevaga tagasi Tallinna. Sõit kulges samamoodi, kui tulleski, kuid nüüd oli ärevus ja väike hirm eelseisva ees asendunud eneserahulolu ja hakkamasaamise tundega. Meil kõigil oli hea meel, et selles koolitusel osalesime. Eks laevalt sai veel kodustele välismaa kommi ning muud nänni ostetud ja võiski rahuliku südamega tagasi koju oma igapäevatoimetuste juurde pöörduda.

Tänaseks on Kihnust vabatahtlike merepäästjate koolituse läbinud juba seitse inimest: Jaanus Jürivete, Ago Tenson, Jana Jaaksalu, Ingvar Saare, Mari Mets, Paal Põlluste ja Ivar Tenson. Paalil ja Ivaril on läbitud ka koolituse teine aste, mis lubab neil olla merepäästeüksuse juhiks. Selleks aga, et meil Kihnus saaks vabatahtlik merepääste efektiivselt toimida oleks tublisi inimesi veel juurde vaja ja samuti ootab meid suur töö ees varustuse osas. Oled huvitatud aktiivsest kaasalöömisest või soovid muul moel toetada merepääste tegevust, võta meiega ühendust kihnu@kihnumereselts.ee või helista 5277762 (Ivar).