Tieme juttu Põllu Vaidoga

Lehvitab meri oma tiivad,
paestab lahkõlt suvepäev
Lahkõd merelaenõd liikvad
õhta ilu laial liival.
Siis on õige rõõm meil käes,
kui on merelt läinud jää…
Tänä purjõtamõ jutujärjega Tallinki laeva M/S „Superfast VII“ pardalõ. Selle kahesaa meetri pitkusõ ning kahekümne viie meetri laiusõ laeva masinaruumist leväme tüed tegemest Põllu Vaido, kissi amõtis selle suurõ-uhkõ laeva piäl motoristina. Kihnlanõ kiidab laevamieskonda, teist naa iäd andõ tikutulõga otsi ning egä siis kua ei leväks!
Lae ise ond aga Ro-Ro reesilae,Eesti ljõpu all ning tieb kiirust kuni 25 sõlmõ. „Superfast VII“ sõedab Soome sadama Vuosaari ning Saksamua sadama Rostock vahet. Ülesõit võttõ aega 26 tundi.
Põllu Vaido ond nuõr mies, kellel selge siht silme ies. Sügüseni sõedab laevõs ning siis jõstub viel viimast aastat kuõlipinki, et kevädeks jõlusast ää lõpõta Eesti Mereakadeemias õpingud laeva jõuseadmete erialal. Ning kui siis mehhaaniku diplom taskus, siis kindlapiäle juba suurõmatõlõ ning kaugõmatõlõ meredele ning kauõmaks aaks!
Vaido – olõ tubli ning jõudu!

Kihnuverd laevakapten järjegä Omaanis

Minu isa on, kapten suure laeva peal, kõrgelt sillalt ta kõigil käske jagab sealt... Aga kui ma suureks saan, siis ka minust kapten saab....

Tänäne kirjatükk riägibki meitele laevakaptõnist, kissi jõlma kaugõlõ ond järjegä jõudn.
Lauri Vesik (Tungi Kusti poeg), alustas oma merekarjääri kaubalaevõ piäl ning tienis erinevätes tüürimehe astmõtõs- kõegõpiält erinevätes kaubalaevõs, siis 2 aastat Lindaliinis vanõmtüürimehenä ning piäle selle Hispaanias- kogo 2 aastat ning sellest puõlteist vanõmtüürimehenä ning puõl kaptõnina (muide, samas firmas, kus Raja Martin, aga teeses´ laevõs), mineväst septembrist ond Lauri oma otsaga Omaanis (ligis olõvad riigid Pakistan, Araabia Ühenemiraadid, Iraan, Saudi Araabia, Jeemen), ning ta ond praegu muajõlma kõegõ kiiremä laeva „Shinas“ Kapten (laeval ond kua sõsarlae Hormuz).
Nemäd sõitvad piäljõnna Muscati ning Omaani enklaavis olõva Khasabi vahet. Laeva tippkiiruseks ond mõõdõtud 56,6 sõlme, mis ond 104,8 km/h (võrdlusõks võib ää tõua, et praam Liisi, kiirusõks ond 10 sõlmõ- ühesõnaga ond Liisi 5 korda aeglasõm). Nagu ikka kiirlaevõs, ei põlõ kua nende laevõs kajutisi, laevamieskond eläb kortritõs ning siält käüäd nemäd laevõ piäl tües. Lae ise ond mõeldud reisijäte (208) ning aututõ (56) vädämiseks. Laevamieskond ond rahvusvahelinõ: ohvitserid ond eestläsed, sakslanõ, türkläne, hollandlanõ ning veneläsed, reitingud (madrusõd, motoristid) eestläsed, leedukad, bulgaarlasõd ning tienindäv personal (eestläsed, lätläne, bulgaarlasõd, omaanid). Lauri ütlemise järge suavad nad kõik omavahel iäste ning sõbralikult läbi.
Jõlm ond Omaanis täütsä pala, nt 16.jaanuaril oli sooja 23 kraadi ning suiti olõvat kuni 55 kraadi üle nulli. Merevesi oln jaanuaris sama, mis õhutemperatuur, 23 kraadi, sui minne üle 30ne.
Lauri ütleb, et huvitavat tulõb meremehe tües alatasa ede ning egä kõik sie huvitav põlõ aenult jaeht, vaid et mõnõgi korra ond kua närvi krussi võtn, aga koojõudmine pikält reesilt iästäb kõik, mis oln.
Laeva näeb:
http://www.shipspotting.com/gallery/photo.php?lid=792763
Ehk vastabki tõele ütlemine, et egäs´ sadamas üks eestläne, nimelt trehväs Lauri Omaani piäljõnnõs Muscatis kogõmata kua uhhuduuri jalgratturitõga, kellele ta kua laeva näütäs.

 

Lugu suab lugõda:

http://uhhuduur.ee/2011/01/26/muscat-hemingwayl-ei-olnud-oigus/ . Lauri oma süda aga valutab selle päräst, et nemäd kirjutasid, et Lauri ond kihnlanõ- temä oli mjõtu korda ütlen, et temä ond Pärnust pärit, aga isa tal kihnlanõ.
Eesti ond pisike, Kihnu viel vähäm, aga kihnuverd meremehi ond jõlmakaudu laiali üsä mjõtu.

Tiel Mehhiko


Mäese Rünno jagas meitele pildi oma merereesust. Eele suan nämäd Inglise kanalist läbi ning nüüd põrutatõ täie ooga Mehhiko puõlõ. Merepiäl ollõ 12 kraadi sooja ning vööris üpäte esimesed delfiinid!

Kihnu Jõnn 162

Mälestäme Uiõda Jõnnu, kelle sündmisest müedüb tänä 162 aastad.
Siikohtõs tuõmõgi ää Jaan Laose mälestusõd, sasjad Theodor Saar ond kirja pand.
Jaan  Laos siis riägib:
“Kõegõ esimene oli tämä mies, kissi kundõrbandi viina akkas tuõma.
Mitte üks Kihnu mies ei tiäss, kus Miemel ond. Siis oln Laosõ vana Juri nind Uiõda Jõnn (Enn Uuetoa ehk Kihnu Jõnn), kaks siokõst turakad. Pidän nõu, et lähme salapiiritust tuõma. Aga kumpki ei tiä, kus ond. Siis kahengõst akkasid nõu pidämä. Muhulasõ käest kuuln, et Miemlist suab. Noh, ning nämäd said siis kogo selle muhulasõga.
Läin kui Liibuni (Liepaja), siis nõu otsõs. Liibust kuuln, et lähvad viina tuõma. Ning mõistus ei võta kindi, kus Saksamua ond. Omitõ läksid nad oma kangõ käega katsma uut tied. Äkest küsüma kurssi vana eede käest kus ond Saksamua. Vana eit näutäs käegä: “Ikka siäl liäne puõl!”

Jõlma kuõlitamatta mies oli, oma targa piäga, mitte kusagil kuõlis ei käüss. Julgõ mies oli. Aga sie ei põlõ õigõ, mis nad tämäst kirjutavad. Tämä ei olõss kuri mies. Aruta iä mies oli. Aga mitte pilgakõ: Kihnu Jõnn! Kihnu Jõnn!

Jõnn riäkis miolõ, et tämä võtaks Umba Tiiu naesõks, et mis mia arva. Vana ütles, et: “Nüüd mia tie viimse reesi. Nüüd akka rahulikult eläma, võta naesõ ning.”
Kust ma aasta numbri kindi võta? Mia viisi vaesõ iäga Jõnnu üle. Inimest ei kannass, lodjaga viisi üle. Meie viisime ta üle, sie Mad’li, mis Matu Tanilil ond, oli kua.
Jõnn oli raskõ mies, iä mädä. Nda kui kõrva astub, sajab sisse.
Saemõ Manõja üle. Ütles: “Jumal tänätüd, saemõ üle.” Mia ütlesi: “Ei põlõ! Üks lahe viel.”
Saemõ üle. Ning Jõnn ütles, kui ta koo tulõb, siis võtab naesõ. Läks ning jäi. Englismal, mis selle madaliku nimi oli, Rostas või. Lae ei mõestass rooli ning viis sjõnna siäre piäle. Jõnn sjõdus oma masti külge. Ning viis täma kere randa.
Siis võttis ühe Kihnu mehe, arimata mehe tüürmanniks. Poesinolk, Tohvri Mihkel oli tüürmanniks. Jõnn käüs Ameirikus ää ning siält ta sai jõrmsa kuulsusõ. Ise olõss kua õpitud mies mitte. Sekstanti ta ei tunnõss.

“Mirva” mootorivahetus

Orisselja Raimo kirjutab meile, et laeval “Mirva”, millel ta sõidab, purunes septembri keskpaigas peamasinal keps. Laev oli sel hetkel Taani väinades, koormaks tuliuued laevamootorid…

Laev veeti puksiiride sabas  Landskronasse, kus uuriti lähemalt, mis ja miks juhtus – süüdlaseks oli metalliväsimus ning masin otsustati välja vahetada.  Vana masina demonteerimiseks kulus pea kolm nädalat – trümmi ehitati spetsiaalsed relsid, mida mööda mootor välja veeti. Nüüd on kohale jõudnud ka uue mootori jupid – masina kokkupanekuks ja seadistamiseks kulub jälle nädalaid – esimene start ja käiguproov peaks olema 26.novembril.

Piltidelt on näha kuidas vana, katkist mootorit välja võetakse ja selle juppe ning uue mootori koostamist:

 

Tervitused Aafrika lähistelt!


Tumapietri Kaido saatis meile kirja:
Mõtlesin et kirjutan teile veitsa jälle. Hetkel siis seilame Kameruni poole. Sadamaks on Douala ja kaubaks petroleum coke, see on jääkprodukt peale toornafta rafineerimist, selline must pulber, mida kasutatakse peamiselt nagu põlevkivigi elektrijaamades.
Indias olime peaaegu kuu aega, piisav aeg, et ei taha enam kunagi sinna minna. Kõik tahavad kogu aeg midagi saada, teevad kõike risti-vastupidi kästule ja üldiselt on tegemist eriliselt räpase kohaga. Kõige shokeerivam oli vaadata, kuidas rongilt lossiti maha suuri kive. Seda tehti kõike käsitsi, kusjuures enamuse tööjõust moodustasid naised.
India esimesse sadamasse saabusime 16. sept, kolme päevaga oli vasekontsentraat maha lossitud ja seilasime 4 päeva Paradippi, Põhja-Indias. Kõigi eelduste kohaselt oleksime pidanud viibima seal 6 päeva, mis on isegi palju, arvestades meie varasemaid sadamas seismisi, mis on kestnud kõige rohkem 3 päeva. Meie suureks üllatuseks aga pidime ootama reidil 10 päeva, et sadamasse pääseda. Kogu ankrus oleku aja oli eriti palav ja lämbe ilm. 2. okt saime lõpuks sadamasse. Peale 3 päeva eriti aeglast laadimist hakkas lakkamatult vihma sadama. Sadam oli nagu uks suur porimülgas, kus stividorid käisid ringi paljajalu. Nende meeste päeva- palgaks on umbes 5 dollarit ja seetõttu ei saa nad endale saapaid lubada. Eestis pole ma sellist vihmasadu veel oma silmaga näinud nagu siin. 3 päeva sõna otseses mõttes valas vett taevast alla. Tänu kõigele sellele ebaõnnele olime Paradipis oodatud 6 päeva asemel 21 päeva.
Praegu seilame ümber Aafrika, eelmine nädal ületasime taas ekvaatori. Praegusel momendil sõidame umber Hea Lootuse neeme. Nagu enamus neemi on ka siin valdavalt tormine. Hea Lootuse neem on kurikuulus oma tormide poolest. Kuni 30 miili rannikust võib esineda kuni 20 meetri kõrguseid laineid. Väikese vahepeatuse tegime Sry Lankas, endises Tseilonis. Peale Kameruni on järgmiseks sadamaks Takoradi, mis asub Ghanas. See on 3 päeva meresõidu kaugusel. Kaubaks siis kakao oad, mis toome Euroopasse. Vahepeatuse oleme sunnitud tegema Cape Verdel, kuna meil kütust ainult poole teeni. Loodetavasti ei teki meil Aafrikas mingeid probleeme, viimaste uudiste kohaselt võeti Doualas ühe laeva meeskond pantvangi. Eile saime veidi ärevaks tegevaid uudiseid, sest keegi härra Mombasa, kes väidetavalt olevat sadamakapten, tahtis saada meie laeva kohtainfot ( lasti, meeskonna, varude jne kohta). Täna aga selgus agendi kirjast, et keegi selles sadamas pole kuulnudki härra Mombasast. Loodame parimat, eriti kuna ma peaksin Aafrikast koju saama. Kui ei vea, siis pean Euroopani siin olema.
Töö on muidu huvitav, kuid vaikselt hakkab juba koduigatsus kimbutama, ikkagi varsti neli kuud juba eemal oldud.
Egas midagi kui tervist teile sinna kaugele ja edu laeva ehitusel.
Peatse kohtumiseni,
Tumapietri Kaedu!

Vällämua merelt

Uhiuus kruiisilae proovisõedul

Rannametsa Vallolt saemõ kruiisilaeva pildi, sasja Vallo ond tein Turu juurõs, kus sie lae oli amõtis oma siädmete katsõtamisõga.
Viel üks pilt Rannametsa Vallolt. Pildi piäl Saksamua sõjalae. Sie pidi olõma varustuslae “Franfurt”. Foto üles võetud Turus, tol momendil oln Soomes Saaristos sõjaõppusõd. Isegi Eesti oln oma kolmõ laevaga siäl välles.

Saõjale õppusõl

Praegu aga sõitõ Vallo Väserviku puõlõ, ollõ ette vali jõlm ning laeva kiirusõks 5 sõlmõ kõegõ rohkõm.

Nuõr Kihnu meremies – Kiusu Tõnu

Raudsed mastid raudsed rajad,
päiksekäes nad säravad.
Laev see lendab täies vaartis,
mina aga kirjutasin ruhvi varjus…

Esitaja: Kihnu Poisid

Kiusu Tõnu ond nuõr Kihnu meremies, kissi ei malda merd jättä kua tüest vabal aal. Naa kui Kihnumua piäle astub – naa tämä puadiga mere piäle kjõpub.
Tõnu ond lõpõtan Eesti Mereakadeemia, kus tämä õppis mehaanikuks. Praegu tämä tüetäb Tallinkis motoristinä, vahepiäl oli suan teisi mehi puhkusõ aegõs asõnda ning olla kua neljäs mehaanik.
Tämä laevaks ond Star, mis vääb reisiju ning autusi liinil Tallinn-Helsingi. Tõnu ollõ siäl laevõs amõtis oln juba kaks aastat. Tämä suab tües käüä kahe nädäli kaupa.
Kuna meie ei tiäss suurt kedägi sasja motorist laevõs tegemä piäb, siis sai selle kohta kua Tõnult uuritud. Siokõ asjamies pidäde siis masinaruumis jälgimä, kudas masinad tüetäväd ning oidma üldisel olukorral silmä piäl. Ning kõik mis liigub, sie ju kulub kua – siis tullõ tehä masinatõlõ uõldus-ning remonttüesi.
Olõmõ aru suan, et Kihnu poestõlõ mieldib õppi kas masinameheks või tüürimeheks. Mõlõmad amõtid ond ette kierulisõd – katsund aru suaja, kudas kõik mootorid tüetäväd või juhti lae õigõssõ kohta jõlma, et kusagilõ kindi sõedamtõ. Ei põlõ sie asi ikka naa kerge kedägi nao meitele, laevareisijätele, paestab.
Tublid mehed – ää jätke omi unistusi saavutamata ning minge ikka edekohe suurõmatõlõ meredele – meie tahaks tulõvikus kua teite tegemistest kuulda.

Fotod