Päev kihnlaste maailmas
Väljavõte artiklist Postimees (1886-1944), nr. 281, 26. november 1942
Kihnlased elatuvad eeskätt kalapüügist, ja nende eluraskused seisnevad peamiselt võitluses looduse omavoli vastu, kuna saatus neid seni peaaegu alati on säästnud suurte sõdade möllust. Astudes läbi öise, vaikselt selge sügistaeva all seisva metsa, oleme varsti vana meremehe talus, kes parajasti loeb küünlatulega värsket ajalehte. See vanamees on olnud suur laevaehitaja, teab mõndagi rääkida oma elust ja enda ehitatud suurest kihnlaste laevast, mis udu käes maailmasõjas sõitnud miini otsa ja mille vraki rusud praegugi veel mandri rannas veest välja paistavad. See olnud Saaremaalt toodud paremast puust ehitatud, tugevast puldanist õmmeldud purjedega. Praegugi olevat tal sellest laevast veel kahju, kuid ega laevaehitus Kihnus pole veel kunagi sööti jäänud. Ikka käib edasi, sest kalandus-laevan-dus on juba vanast ajast saadik olnud kihnlaste leivaks. Enne maailmasõda omasid kihnlased kokku 65 laeva, kuid sellest läks
suurem osa sõjas kaotsi. Vaatamata puu saamise raskustele jätkub ikkagi niipalju, et igaüks ehitab endale vajaliku kalapaadi. „Jah, kihnlase elu pele kerge küll,” märgib taat, „olõ kelkpaadiga kuude viisi ajujääl hülgejahil, aga näe, elu on meil ikka sees, saab üle kõigest, kui õige mees on!” Ka praegu jõuab mere- ja kalameestele kätte raske aeg, sest esimese jää tulles algab muttidega kalapüük. Siis raiutakse iga 25 m peale 4 auku jäässe, kubu paigutatakse koha-, vimma- ning siiapüüniseid, mis igal hommikul uuesti tuleb välja võtta paikamiseks ning kalade kättesaamiseks. Hülgejahil käimisest tuleb praegu peaaegu täiesti loobuda, sest venelased viinud kihnlaste hülge-püssid, osalt väga täpselt jooksvad riistad, minema.
Teisel hommikul on juhtunud midagi ootamatut. öösel on läinud salaja talveks, termomeeter näitab mitu kraadi alla nulli ja loigud-lombid maanteil on kinni külmunud- kuid meri ei jõua nii ruttu kattuda jääga. Seetõttu õnnestus meil kojusõit päris korralikult. Saabudes Pärnu jõkke, on laeva vöör päriselt jäätunud. Sildudes võtan kirve kätte ja hakkan jäätükke lahti raiuma. Sillal seisavad jälle mõned kihnlased oma kirjudes rahvarõivastes ja ootavad kojusõidu võimalusi. „Kui täna ei saa, siis vast jääb päriselt talveks mandrile,” lausub üks murelikult, „see juhtub iga aasta mõnega niimoodi.”
Foto: Kihnlased merel: keskel lõõtspilliga Jaan Vidrik.
MMF 1216/180, Eesti Meremuuseum