Tervitused Aafrika lähistelt!

Meremehed, Uudised

Tumapietri Kaido saatis meile kirja:
Mõtlesin et kirjutan teile veitsa jälle. Hetkel siis seilame Kameruni poole. Sadamaks on Douala ja kaubaks petroleum coke, see on jääkprodukt peale toornafta rafineerimist, selline must pulber, mida kasutatakse peamiselt nagu põlevkivigi elektrijaamades.
Indias olime peaaegu kuu aega, piisav aeg, et ei taha enam kunagi sinna minna. Kõik tahavad kogu aeg midagi saada, teevad kõike risti-vastupidi kästule ja üldiselt on tegemist eriliselt räpase kohaga. Kõige shokeerivam oli vaadata, kuidas rongilt lossiti maha suuri kive. Seda tehti kõike käsitsi, kusjuures enamuse tööjõust moodustasid naised.
India esimesse sadamasse saabusime 16. sept, kolme päevaga oli vasekontsentraat maha lossitud ja seilasime 4 päeva Paradippi, Põhja-Indias. Kõigi eelduste kohaselt oleksime pidanud viibima seal 6 päeva, mis on isegi palju, arvestades meie varasemaid sadamas seismisi, mis on kestnud kõige rohkem 3 päeva. Meie suureks üllatuseks aga pidime ootama reidil 10 päeva, et sadamasse pääseda. Kogu ankrus oleku aja oli eriti palav ja lämbe ilm. 2. okt saime lõpuks sadamasse. Peale 3 päeva eriti aeglast laadimist hakkas lakkamatult vihma sadama. Sadam oli nagu uks suur porimülgas, kus stividorid käisid ringi paljajalu. Nende meeste päeva- palgaks on umbes 5 dollarit ja seetõttu ei saa nad endale saapaid lubada. Eestis pole ma sellist vihmasadu veel oma silmaga näinud nagu siin. 3 päeva sõna otseses mõttes valas vett taevast alla. Tänu kõigele sellele ebaõnnele olime Paradipis oodatud 6 päeva asemel 21 päeva.
Praegu seilame ümber Aafrika, eelmine nädal ületasime taas ekvaatori. Praegusel momendil sõidame umber Hea Lootuse neeme. Nagu enamus neemi on ka siin valdavalt tormine. Hea Lootuse neem on kurikuulus oma tormide poolest. Kuni 30 miili rannikust võib esineda kuni 20 meetri kõrguseid laineid. Väikese vahepeatuse tegime Sry Lankas, endises Tseilonis. Peale Kameruni on järgmiseks sadamaks Takoradi, mis asub Ghanas. See on 3 päeva meresõidu kaugusel. Kaubaks siis kakao oad, mis toome Euroopasse. Vahepeatuse oleme sunnitud tegema Cape Verdel, kuna meil kütust ainult poole teeni. Loodetavasti ei teki meil Aafrikas mingeid probleeme, viimaste uudiste kohaselt võeti Doualas ühe laeva meeskond pantvangi. Eile saime veidi ärevaks tegevaid uudiseid, sest keegi härra Mombasa, kes väidetavalt olevat sadamakapten, tahtis saada meie laeva kohtainfot ( lasti, meeskonna, varude jne kohta). Täna aga selgus agendi kirjast, et keegi selles sadamas pole kuulnudki härra Mombasast. Loodame parimat, eriti kuna ma peaksin Aafrikast koju saama. Kui ei vea, siis pean Euroopani siin olema.
Töö on muidu huvitav, kuid vaikselt hakkab juba koduigatsus kimbutama, ikkagi varsti neli kuud juba eemal oldud.
Egas midagi kui tervist teile sinna kaugele ja edu laeva ehitusel.
Peatse kohtumiseni,
Tumapietri Kaedu!

Laevad Kihnu ümber

Uudised

Infoks niipalju, et Kihnu lähedale merre on paigutatud katsetuseks kaks AIS signaalpoid. Nüüd võimalik jälgida Kihnu lähedal toimuvat laevaliiklust reaalajas. Alus peab loomulikult varustatud olema AIS seadmega.

Kingitus seltsile

Uudised

Seltsiga võttis ühendust üks laevaehitushuviline, kes pakkus seltsile kingiks hunnikut mahagoniplanku paadi või laevaehituse juures kasutamiseks. Plangud on ilusti kuivatatud, eri paksuses, laiuses – kuni poole meetri laiused. Tõime täna plangud ära ja katsume peagi edasi Kihnu viia.

Kihnu kivilaeva ehitajad joonistavad üles vanu aluseid

Uudised

Artikkel “Pärnu Postimehest”

http://www.parnupostimees.ee/?id=329110

Kihnu sadamas kunagise diiselelektrijaama katuse all ootab emapuu, millal temast saab kivilaeva alus, kuid sebimist jätkub remonditud hoones niigi, sest MTÜ Kihnu Mere Seltsi liikmed mõõdavad ja joonestavad seal saarel ehitatud vanu paate.

Erakordseim neist on ligi 70 aasta vanune lodi, mida kohalikud teavad kui Sangõvana jullat. Paati, mis kuulus kalurile ja Sangelaiu vahile Joakim Allikule ehk Kaevandu Jukule ja mille selts sai siitilmast läinud mehe sugulastelt enda käsutusse.

“See on 3,6 meetri pikkune paat, ta oli seisnud väga kaua väljas, lauad olid irvakil. Tõime paadi jõujaama kuivama ja nüüd saab seda juba mõõta ja joonestada,” rääkis Raino Laine ehk Kaerametsa Raino, kes mereseltsi liikmena Sangõvana jullaga tegeleb.

Lappaja, lodi ja Altärä

“Lodi on mõõdetud, selle ülesjoonestamine on pooleli, meil on plaanis selline väike paat uuesti ehitada, õppimiseks täitsa hea töö,” seletab Laine.

Läinud aasta kevadel loodud Kihnu mere selts on võtnud sihiks Kihnu saart ja väina puudutava mereteabe kogumise ja talletamise ning tavakohaste käsitööoskuste taastamise ja arendamise (lähem info www.kihnumereselts.ee).

“Meite seltsi suurõmaks iesmärgiks ond valmis ehitä traditsioonilinõ Kihnu kivilae, kihnlasõlõ ei piä akkama seletämä, sasi sie kivilae oli, mäletäväd ju paelud vanõmad inimesed viel neid laevu selgest, ette kahju, et sõda piäle tuli ning sioksõ varandusõ ävitas,” kirjutavad Kihnu mere seltsi liikmed SA Kihnu Kultuuriruumi lehes Kyne plaanist ehitada kivilaev, millega Teise ilmasõja eel saarele rikkust loodi ja majad püsti pandi.

Väikesaare põhiline kaubaartikkel olid kivid, mida nende veoks kohandatud purjekatega veeti Pärnu muulidesse, Tallinna, Riiga ja mujalegi, kus ehitati sadamaid või vajati sillutuskive. Kihnu laevastikus oli 1915. aastal 67 laeva, millele Esimene maailmasõda vajutas ränga jälje, hiilgeaeg taastus 1930. aastal 40 laevaga.

“Tahame taastada laevaehitustava, teha selle alusega meresõite, ka huvilistele ja turistidele, käia vanalaevade kokkutulekutel,” räägib Agu Tenson, kes on üks seltsi 21 liikmest. Oktoobri lõpuks saab selts kogenud laevaehitajalt Enn Metsarilt kätte joonised.

Aasta viie pärast läheb Kihnust vette kahemastiline kaljas Altära, see nimi võitis merepeol korraldatud nimevõistluse. Esialgu haigutab laevaehitajate plaanide ja tegelikkuse vahel mitme miljoni krooni suurune auk.

“Kivilaev on nähtavaim osa meie tegemistest,” märgib Tenson.

Selle varju jääb selline tänuväärne ettevõtmine nagu vanade paatide mõõtmine, mahajoonistamine ja paberile talletamine, et hiljem oleks võimalik mõni samasugune Kihnu paat ehitada. Samuti ülevaate koostamine Kihnu laevastikku kuulunud purjelaevade ja mootorpurjekate saatusest.

“Pihlaka Rainer kinkis seltsile vana lappaja, see kuivas suvel jõujaama juures väljas, nüüd tarisime selle katuse alla, pöörasime ringi, vahetame mädanenud lauad välja, plaan on see veidi ümber ehitada,” räägib Tenson.

Vägikaikavedu hoonega

Laine kõneleb, et tal on laevaehituse vastu huvi olnud, aga varem ei ole tekkinud head võimalust. Lisades, et tüüpprojekti järgi on lappajaid saarel omal ajal palju tehtud, viimati valmistas ühe sellise aluse Enno Tšetšin oma osaühingus Kihnu Puukoi.

Mereseltsi liige ja Kihnu vallavolikogu esimees Paal Põlluste ütleb, et oma tarkusest jääb väheks, seepärast on käidud õppereisil Saaremaal laeva- ja paadiehitajate juures.

Esimene tööproov kohapeal oli kaks kirkkovenet, nende ehitamist toetasid maapiirkondade arengule õlga alla panevad MTÜ Pärnu Lahe Partnerluskogu ja Leaderi Eesti programm.

Paarkümmend aastat justnagu ei kellegi omana seisnud ja lagunenud diiselelektrijaam sai Kihnu mere seltsi algatusel vettpidava katuse ja tuult pidavad uksed-aknad ning keskpõranda kasitud. Ettevõtmist toetas siseministeerium “Kihnu regionaalprogrammi 2007-2010” tegevuskava alusel 170 000 krooniga, peale selle seltsi liikmete omaosalus.

Raha oli vaja, et endine diiselelektrijaam valmistada osaliselt ette paadiehitustöökojaks ja avada see külastajatele laeva- ja paadiehitustöökojana. Selleks tuli hoonesse ehitada puitpõrand, paigaldada valgustus, remontida sanitaarsõlm, soetada kuivamisseadmed.

Diiseljõujaamast ongi kujunenud keskus, kus juulis toimus Kihnu esimene merepidu, seintele sätiti tänuväärne pildinäitus Kihnu purjelaevadest ning tutvustati kivilaeva maketti ja ehitamise kava. Hoone tagaseina ääres oli kolm pikka palki: kivilaeva emapuu ja kaks 17 meetri pikkust mastipuud.

Vahepeal varjutas mereseltsiliste plaane monopolettevõte AS Eesti Energia, mis viibutas nende poole sõrme ja tuletas meelde, kes on diiselelektrijaama tegelik omanik.

Nüüd on vähemalt järgmiseks viieks aastaks pinge maas, sest nagu selgitab Eesti Energia taastuvenergia ettevõtte meretuuleparkide programmi juht Eero Saava, arvab taastuvenergia ettevõte, et neil võib hoonet tarvis minna kuue aasta pärast, kui meretuulepargi ehitamine päevakorral.

“Vahepealne aeg pole probleeme, saavad oma kivilaeva ehitada,” kinnitab Saava. “Tahaks rahustada Kihnu mereseltsi ja Kihnu vallavalitsust, et keegi ei jookse neid tänavale tõstma, aga aastast 2017 ilmselt tekib vajadus kasutada jaama meretuuleparkide tarvis.”

Kihnu kivilaev Altärä

• Kere pikkus 19 ja laeva kogupikkus 26,2 meetrit.
• Laius 5,6 meetrit.
• Süvis 1,5 meetrit.
• Purjepind 295 ruutmeetrit.
• Mastide kõrgus 17 meetrit.
• Joonised laevameister Enn Metsar, ehitaja MTÜ Kihnu Mere Selts.
• Eeldatav valmimise aeg 2015. aasta, hinnanguline maksumus 8 miljonit krooni.
• Eesmärk on traditsioonilise Kihnu kivilaeva ehitamise tavade ja töövõtete taaselustamine ning huvilistele praktiliste töövõtete õpetamine.

Andmed: MTÜ Kihnu Mere Selts

Veel üks artikkel:

http://www.parnupostimees.ee/?id=329109

Elesinine mereiär…

Uudised

Pühäpää sadama juurõs randõs jalutõs nägime, et terve mereiär ond elesinist värvi. Algusõs mõtlõsimõ, et kiegi ond sinist värvi mere taotan või mõnda muud kemikaali. Meite kõrvu jõudsid aga jutud, et Pitkänä all ollõ kua mereiär sinist värvi.
Tegime sellest asjast pildid ning suatsimõ merebioloog Jüri Tensonile. Täna umiku panimõ praami piäle kua natukõ sedä vetikätesodi, sasja mereiärest korjasimõ, et spetsialist suaks kindlaks miärätä, sasjaga siis täpselt tegu ond.
Suur tänu Jüri Tensonile, kissi meite murõ ruttu ää lahendas.
Saemõ vastusõks, et tegu ond sinivetikate massilisõ õitsõmisõga.
Aga lasõmõd nüüd spetsialistil ise riäki:
Tere, Kihnu Mere Selts.
Teie poolt lahkesti edastatud fotod ja proov kujutasid sinivetikate Nodularia ja Aphanizomenoni sügisese massilise arengu tagajärjel loodud vetikamassi, mis oli veetaseme alanemise tõttu kaldale jäänud.
Sinine värv on põhjustatud bakterite poolt lagundatavast vetikarakust sinivetikatele omase sinise pigmendi eraldumisest. Õieti on sinivetikad kummalise, ürgse päritoluga , lähedased bakteritele ja praegu kasutatakse nende nimena rohkem tsüanobakterid.
Mikroskoobi fotodel on tänu sinisele pigmendile ja tohutule hulgale bakteritele- peened täpikesed, pilt ebaselge.
Sinivetikaid peeti varem soojaveelisteks, alates 1995 .a., mil me koos Björn Guterstamiga Rootsist avastasime sügisese sinivetikate massilise arengu just Kihnu juures, on need sügisesed õitsemised üsna tavalised.

Maailma kauneim purjekas

Uudised

Hakatakse ehitama maailma suurimat PUIDUST purjekat…
http://uudised.ekspressauto.ee/news/auto/article.php?id=33733561

Ettevõtlikud kihnlasõd entsel aal…

Uudised

Praegu on käimas Ettevõtlusnädal. Siin üks artikkel vanade kihnlaste ettevõtlikkusest.
Kihnlased müüvad merekruusa Pärnu. Uus tasuv teenistusala Kihnu saarel.
Ligemale kuu aega sõidavad Kihnu saare ja Pärnu sadama vahet enam kui kümme suurt purjekat ja mitu mootorlaeva kõrgete kruusakoormatega.
Nimelt avastasid kihnlased suvel oma kodusaarel uue ekspordiala, milleks on merekruus. Seda saadakse Kihnu saare põhjapoolsest otsast umbes kolme kilomeetri pikkuselt Kakra säärelt. Seal on määratud lademed erakorraliselt head ja jämedat merekruusa, millist mujalt peaaegu võimatu on saada.Kakra säärel põrkavad avamere ja Pärnu lahe lained kokku, pekstes ja lihvides peenikest kivist merepõhja. Alalises lainelihvis viibiv kruus on savist puhas ja erakorraliselt ühtlane. Kuna Pärnu lähemas ümbruses pole ehitusteks sobivat kruusa kuigi palju saada, siis olid kihnlased oma kodusaarel väärtusliku merekruusa avastamisel esimesed, kes pakkusid seda ehitusettevõtjatele.

Samal ajal, s.o. umbes kuu aja eest algas Pärnu linna suurima hoone – Eesti Panga Pärnu osakonna uue maja ehitustöö, kuhu vajatakse üle 1500 kantmeetri kruusa. Kihnlastega lepiti kokku, et nad veavad kohale vajaliku hulga kruusa, millega nad senini on teeninud juba 8000 krooni ümber. Kantmeetrist makstakse kruusavedajatele 5 kuni 6 krooni. Kuna laeva koormasse mahub keskmiselt 10 kantmeetrit kruusa, sageli aga enamgi, siis saavad kihnlased ümmarguselt 100 krooni koorma eest.
07.10.1939 “Pärnu Päevaleht”.

Tähtpäe Kihnu-Pärnu laevaliinil

Uudised

AS-i Kihnu Veeteed reisiparvlaeval „Liisi“ täitub tänä 6. liiniletulõku aasta.
1. oktoobril 2004. aastal tehtüd esimene liinireis Kihnu-Pärnu vahet selle suurõ valgõ laevaga.
„Liisi“ ostõti Norramualt Bergenist. Laevalõ pandi nimi ühe Kihnu Jõnnu nuõriku järge.
Nõlvaku Endel ond kõik nied kuus aastat „Liisi“ piäl mehaanikuks oln. Tämä oln esimene kihnlanõ, kissi selle laeva piäle oma jalaga astu suan. Lae oli muedugi amõtimieste puõlt ennemä vällä valitud, aga mehaanik asus tüese nädäl aega ennemä, kui uudõ kodosadamassõ reis ede võeti. Nädäl aega oli tämä siäl laevaga ning masinatõga tutvuda suan, siis tuli koo puõlõ tulõma akata.
Endel mäletäs, et Norramualt tullõs jään nämäd suurõ torma käde. Läin ühte pissiksesse sadama varju. Laeva ümber oon ette paelu kalu, nämäd leüdn kai piält ühe vesiaolõ tuõdud katkisõ mõrra. Praavitan sedä terä aega ning aan püüse mere. Kõikõ üllatus oln ette suur, kui umiku mõrd kuhjaga kalu täüs oln. Saagiks oln ports skumbriasi, sasju süedüd kodotiel küll kiedetult, praetult, aga kõegõ paramad oln nämäd ikka ahjus küpsetätuna.
Siälsamas, varjusadama ligidäl, oln kua üks kalaturg, kust laevarahvas kodotiele viel proviandiks ulga lõhesi juurõ varun.
Soovimõ laeva riederile ette paelu õnnõ ning pitki navigiermiese aastu selle laevaga! Jõlusat pidupäävä!
Pildi piäl ond pääväkangõlane selle aasta sui Kihnu sadama sisse sõitmõs.