“Kihnu Jõnnu aasta” Kihnu Mere Seltsis

2013. aastal tähistasime Kihnu Jõnnu 165. sünniaastapäeva ning koostasime legendaarse kapteni tegemistest ka väikese näituse. Alljärgnevalt lingilt on võimalik pilk meie koostatud näitusele peale heita.

Kihnu Jõnn 165

 

Lühiülevaade Kihnu laevandusajaloost

Esimesed andmed kihnlaste laevaehitusest on Rootsi revisijoonikirjanduse andmeil aastast 1624, kui neile pannakse kohustus ehitada laev. Teati, et Kihnus oli laevu ehitatud Poola ajalgi. Aluseid, millega merd sõideti, ehitati muidugi ka varem. Sellest kuidas 16.-17sajandi laevad välja nägid, võib ettekujutuse saada Kihnu muuseumis asuva laeva kaarkatke (läbimõõt 10-12cm) külge nagadega kinnitatud paksude plangutükkide järgi. Laev on leitud Liivi lahest Ruhnu lähistelt.

Peale kohalike sõitude oli esimeseks suuremaks tuluallikaks salakaubandus – Krimmi sõja ajal blokeeriti Balti sadamad ja valitses suur soolapuudus. Kihnlasedki käisid Rootsis soola toomas. Peamiselt teatigi kihnlasi käivat Ojamaal ja Stokholmis.

Selliseid suuremaid merereise tehti maalaeva tüüpi laevadega (mualae). Need olid sisuliselt suured lahtised paadid – 20-25 jalga pikad, kandejõud ca 5 tonni. Maalaev oli varustatud 3 paari aerude ja raapurjega. Taglaselt meenutas maalaev muistseid viikingitüüpi laevu. Rooli asemel oli aer, lainete kaitseks kasutati veel 2-3 varulauda.

Suuremaid maalaevu kasutati räimenooda veol, neid nimetati nuõda lae, väiksemaid kalanooda veol, neid kutsuti püerüse lae. Soodsa tuulega oli maalaeva kiirus 6-7 sõlme.

19.saj lõpus hakkab maalaevu välja tõrjuma võrgulae ehk mõrd. Maalaevast erineb ta vaid taglase poolest – ristpurje asemel võetakse kasutusele pahlaga ülal hoitav puri ehk priit. Uus taglastus kannatas küll vähem tuult, see-eest sai aga sõita paremini vastu tuult. Viimane sõit ristpurjega paadiga tehti 1916.a, kui viidi poisse Pärnusse soldatiteks. Võrgulaevade pikemad sõidud jäid Riiga, Riia lahest väljas nendega enam ei käidud.. 1920ndatel aastatel asendati võrgulaevad mootorpaatidega.

Ajaliselt kestis maalaevade periood peaaegu 500 aastat – alates Kihnu asustamisest 14 saj. keskel kuni 19 saj. keskpaigani.

19 saj. keskpaigas hakati ehitama sadamaid ja ehitusel vajati palju kive. Kihnlased proovisid alul vedada kive maalaevadega, aga need osutusid ebapraktilisteks. Kiviveoks sobisid pealt kinnised, tekiga laevad. Käidi Häädemeestel laevaehitustel õppimas, kuidas ehitada suuremaid laevu ning peagi alustati ka Kihnus suuremate laevade ehitamist. Esiti osteti aga väiksemaid laevu Vormsist, Hiiust, Pootsist, Kuramaalt, Muhust. Esimeseks paremaks Kihnus ehitatud laevaks olla olnud “MARI”, kandejõuga ca 200 puuda.

Esialgu ehitati väiksemad laevad, kandejõuga 200-500 puuda. Veeti peamiselt raudkive ja neid arvestati müügil kuupsüldades – nii arvestasid kihnlased laeva suurust süldades – mitu kuupsülda kive nad kandsid.

Kive müüdi peamiselt Pärnusse, 19 saj. lõpul aga ka Riiga ja Liibavisse. Senised väikesed laevad ei osutunud enam sobilikuks pikemate reiside jaoks ja nii osutus sobivaimaks suuruseks neljasüllane kahemastiline laev. Suuremad laevad olid ka kuni 7 süllased, aga nendega majandamine oli suuruse tõttu palju raskem ja aegavõtvam.

Nüüdseks oli kogunenud nii kapitali kui ka teadmisi uute ja paremate laevade ehitamiseks, oli ka tekkinud mitu head laevameistrit. Laevu osteti ikka veel mujaltki, aga enamuses ehitati ise. Uued laevad olid tugevad ja kiire minekuga. Kõik teised purjekad olid Kihnu omadest aeglasemad – nii kutsusid kihnlased ise teisi purjekaid üleolevalt – kuh’v’ideks. Ligilähedaseks peeti vaid Vormsi ja Soome laevu.

Kiireimaks teadaolevaiks sõiduks oli Pärnust Kihnu 2t 15min, Riiast-Kihnu 7 tundi – laevade kiiruseks üle 11 sõlme…

Enne esimest maailmasõda arenes lõplikult välja Kihnu kivilaeva tüüp. See oli 40 brutto registertonnine ehk neljasüllane kaljas, laia kere ja madala süvisega. Suured purjed asusid võimalikult madalal, pikk kliiverpoom ja esimene kliiver ulatus masti tinga välja.

Maksimaalse suuruse saavutas Kihnu laevastik 1915.ndaks aastaks – 62-67 laeva.

Esimene maailmasõda mõjus Kihnu laevastikule hukatuslikult – rekvireeriti või uputati kõik kättesaadavad laevad. Pääses vaid 19 laeva, mis uputati ise, aeti randa või kättesaamatusse kohta ning pärast sõda aeti välja ja tõsteti taas vee alt üles.

Peale sõda kujunes peamiseks sihtkohaks Tallinn. Laevu oli alles vähe ja uute ehitamiseks nappis kapitali, nii osteti Ruhnust odavalt jaalasid, Häädemeestelt haluveopaate (nikke) ja ehitati need ringi kinnise tekiga väikesteks laevadeks. Laevu osteti veel Vormsilt ja Soomest, ostukapitali puudusel võeti ka rendile.

1920-1930 ehitati 15 uut laeva, valdavalt 2-3 süllased, suurim laevade arv saavutati 1930 aastal – 40 laeva. Nüüd kujunes keskmiseks laeva suuruseks 3 sülda.

Juba 20ndate lõpul oli raskusi laevadele lasti leidmisega, veel hullemaks läks ülemaailmse majanduskriisi ajal 1929-1931. 1931.a. seisis kogu Kihnu laevastik tegevusetult saare ümber ankrus. Kui õnnestus, katsuti laevu maha müüa.

Peale kriisi leidsid tööd peamiselt 2-2.5 süllased väiksemad laevad – nendega hakati vedama Kihnust Kakra säärelt kruusa Pärnusse.

Kriisi ajal osteti Kihnu ka mõned suuremad – kolmemastilised purjekad. Nendega tehti kaugemaid sõite Soome-Rootsi-Taani vahet.

1940.a. oli Kihnu laevastikust järgi vaid käputäis laevu – suur osa olid vananenud, osa oli ümberehitatud jaalad, ainult kolme laeva iga oli alla 10 aasta. Osa purjekaid oli varustatud mootoritega.

1940 a sügisel natsionaliseeriti kõik mootorpurjekad.

Järgnenud sõja ajal sai osa laevu hukka, üheksa laeva põgenes sõjapõgenikega Rootsi, nendest seitse anti pärast sõda Nõukogude Liidule tagasi – toodi Tallinna sadamasse ja sinna nad seisma jäid ja hävinesid. Sõitma jäid vaid kaks mootorpurjekat “Kodu” ja “Kala”. “Kala” sõitis paar aastat Pärnu-Kihnu vahet ja siis lammutati kui vananenu. “Kodu” sõitis Tallinna-Virtsu vahet kuni lõpuks Virtsu sadamas hukkus.

1950-ndaks aastaks oli Kihnu purjelaevastik lõplikult hävinenud ja kuigi paate ehitati Kihnus veel hiljemgi, siis purjelaevu või suuremaid laevu enam mitte.

Kokku vedasid kihnlased oma kivilaevadega ära hiigelkoguse kive – ligi 2.5 miljonit tonni….

Kihnlaste veetud kivid on Pärnu ja Riia linnatänavates, Pärnu, Riia, Liibavi, Vindavi, Tallinna, Rohuküla ja Kihnu sadamaehitistes, Domesnäsi tuletorni aluses.

Laevavrakid

Kihnu saare ümber on nii mõnedki laevad oma märja haua leidnud.  Siinkohal teeme juttu laevadest Meyersledge ja  Sivuts.

Meyersledge (ex A.K. Fernstrom) ekslikult Korthion:

Saksa kaubalaev, 844 brt. ehit. Hollandis 1902.a. pikkus 63,1 ja laius 9,5 m, kuulus algselt Rootsi firmale A. K. Fernstroms Granitindustrier, alates 1943.a. Saksa W. Schumanni omanikele Meyersledge nime all. Uputati Kihnu saarest 3 miili SE pool NSV Liidu  lennuväe poolt 24.09.1944.

 

 

Koordinaadid 58 x 04, 1200`N; 24*03, 6550`E. Vrakk lebab 15 m sügavusel, vett vraki peal 7,5 meetrit.

Saaremaa “Süvala” klubi sukeldujad tõstsid vrakilt kella ja rooliratta, mis asuvad Kehila külas Jaan Mändmaa talus ning laeva tagavaravindi, mis on eksponeeritud Roomassaare sadama väravas.

 

"Sivuts"

Sivutš

Raj. VII – Vene suurtükipaat, ehit. 1908.a. Veeväljasurve 960/1100t, L= 66,5  B= 11 m. Relvastus – 2 suurtükki 120 m ja 4 suurtükki 75 mm. Uputati 19.08.1915 Kihnu juures. Vraki leidis Meremuuseum 1998.a. 23,5 meetri sügavuses mõõtudega 50 x  15 x 2,5m.

 

Fotod