Vabatahtlike merepäästeõppused Bogaskäris II osa.

Hommikul kell 06:30 oli äratus, enne seda olin juba korduvalt kella vaadanud. Külm oli juba ainuüksi teki alt välja tulles, aga mis seal siis ikka, panin ujumisriided selga, nende otsa dressid, fliisi ja jope, haarasin kaasa rätiku ja suundusin sildade poole. Enne seda ajasin veel üles ka Ivari, kes samuti polnud vaimustuses ujumise ideest hommikul vara viiekraadises vees. Jõudes sildade juurde, olid mõned esimesed inimesed juba kohal ja vaatasid kahtleva pilguga vee poole. Nii külm! Samal ajal kui meie ülejäänud isegi riietega külmetasime, tuli aga üks soliidsemas eas härrasmees, sooritas eeskujuliku hüppe pea ees vette ja ujus uljalt merepoole. Suu jäi küll lahti vist kõigil, aga endal sellest siiski olemine julgemaks ei muutunud. Oli aeg ka endalt üleriided seljast võtta ja vette minna. Õues oli tuul ja suur külm oli käes juba ammu enne ujumist. Kõik toimus siiski korraliku järelvalve all ja enne vette sisenemist loeti õpetussõnad peale. Nimelt tuli rahulikult sillalt vette laskuda koos väikese tõukega sillast eemale, et mitte end kriimustada väikeste teokarpidega, mis silla konstruktsioonidele kinnitunud. Ohh, kui külm kui külm! Esimene reaktsioon oli lihtsalt õhku ahmida ja kui hingamine enam-vähem korras, tuli need mõned kohustuslikud meetrid rahulikult ära ujuda, iga tõmbe juures mõtlesin vaid sellele, et nii-ii külm on. Aga tehtud ta sai. Veest kähku välja, rätik ümber, riided ja jalanõud kaenlasse ja jooksujalu koolituskeskuse poole. Toas kiiresti soojad riided selga ja siis võis juba suunduda hommikueinet sööma ja kuuma kohvi nautima. Külm jäi siiski naha vahele ja soojem ei tahtnud kuidagi hakata. Pärast rikkalikku hommikueinet oli väike teooriaosa ja siis juba jälle ülikonnad selga ja vette tagasi. Ees ootas mitmesuguseid harjutusi, küll ohvri välja toomine veest pardale erinevate abivahenditega, kannatanu välja tirimine mööda libedat kivist kallakut, ohvri otsingud vees, lähenemised uppuvale inimesele ja tema toimetamine kaugemalt aluseni, kõrgelt vettehüpped ja mööda nöörredelit ülesronimine ja palju muud. Tihe ja raske päev jälle ees ootamas.

Kuna ma esimesel päeval sain ikka küllaltki märjaks ja hommikusest ujumisest oli ka alles külm olemine, siis anti mulle seekord kuivülikonna alla spetsiaalne soe alusülikond, seda privileegi teistel kahjuks polnud. Jaotusime taas oma vanadesse gruppidesse ja hakkasime paralleelselt erinevaid harjutusi tegema. Päeva esimesteks harjutusteks oli päästehüpe ja ujumine, veest kannatanu väljatõstmine ja laiult päästmine. Alustasime lestadega harjutustega (päästehüpe ja ujumine) – vette sisenemine, ujumine, veest väljumine. Minu jaoks oli ka lestadega ujumine uus asi, millega varem polnud kokku puutunud ja seetõttu mul kõik nii iseenesest ja lihtsalt ei sujunud, kuid paljude teiste jaoks oli see kindlasti õppuste üks kõige kergem ja meeldivam osa. Veest väljudes tuli vaid kätega sillast kinni võtta, lestadega hoogu anda ja hops lestad tõstavadki sind praktiliselt ise sillale. Tehke, mis tahate, aga minu lestad mulle hoogu ei andnud ja mind sillale ei aidanud, hoopis alla tirisid mind. See asi vajab veel harjutamist.

Nüüd tuli suunduda aga kannatanuid veest välja tõstma. Selleks on mitmeid erinevaid mooduseid, kõik sõltub konkreetsest olukorrast – kannatanu seisundist, kasutada olevatest vahenditest ja muudest asjaoludest. Kordamööda pidime ise olema nii need kannatanud, kui väljatõmbajad. Üks kõige sagedasem meetod, mida kasutatakse, on selline, kus pannakse mõni jämedam ots või tuletõrjevoolik ümber kannatanu rindkere kummagi kaenla alt läbi ja tõmmatakse kahe mehe/naisega üles, üldjuhul kannatanu selg ees. Selle meetodi puhul saab kasutada nn pumpamistehnikat, mis võimaldab veest välja tõmmata ka suhteliselt raskeid inimesi. Kui päästetav on vees, pumbatakse ta üles jõuga, mis võrdub tema kere poolt väljasurutava vee kaaluga (Otsingu- ja päästetöödel osaleva merepäästeüksuse (SRU) metoodiline juhis 2013, 27). Selle tõestuseks pandi meid kahte üsna õblukest naisterahvast välja tirima üht parajat meest ja me saime sellega edukalt hakkama.

Juhul, kui kannatanu on tugevalt alajahtunud, on oluline teda mitte eriti liigutada ja kõige parem oleks, kui ta saaks veest välja toodud horisontaalses asendis. Selle harjutuse jaoks oli meil kasutada alus, mille varustuse hulka kuulus tõstevõrk. Hakkasime aga jälle kordamööda päästetavateks ja päästjateks. Selle meetodi puhul peab päästjaid olema vähemalt kolm, pinnaltpäästja läheb vette, viib võrgu kannatanu alt läbi ja sätib ta õigesse asendisse (käed tihedalt vastu keha), alusel olevad kaks inimest hakkavad võrku tagasi alusele kerima sel moel, et päästetav nagu rullub vaikselt mööda võrku üles poole. Jällegi taheti vaadata, kas ka kaks tüdrukut jõuavad sel moel päästetava välja tirida. Ohvriks valiti meile seekord Toila poiss. Pinnaltpäästja vees sättis ta õigesse asendisse võrgule ja tirima me hakkasime ja paistis, et jõuamegi. Saime juba selle pika noormehe paadi servale ja sättisime oma põlved ka talle kenasti vastu, et teda ettevaatlikult tekile asetada, aga oh häda, mees oli võrgu sees kinni, mis kinni. Suure rassimise käigus olime jätnud tähelepanuta asjaolu, et tõstevõrgu väline serv peab kindlasti jõudma esmajärjekorras paati ja ka sellele järgnev ülejäänud võrk, mida välja tirime. Meie olime lasknud aga juba väljatiritud võrgul vajuda kannatanu külje alla ja kerisime poisi korralikult rulli. Ei jäänud muud üle, kui tuli ohver jälle plartsti tagasi vette kukutada ja ülesanne uuesti ja korrektselt sooritada. Meie kannatanul küll ei vedanud. Aga vigadest õpitakse!

Oli aeg asuda järgmise füüsiliselt raske ülesande juurde – kannatanu veest väljatoomine mööda libedat kivist kallakut (laiult päästmine). Selle ülesande puhul kuulusid varustusse veel kiivrid enda turvalisuse tagamiseks, päästerõngas kannatanu transportimiseks ja otsad julgestuseks ja transportimisele kaasa aitamiseks. Sarnaselt eelnevatele kordadel lasti algul meil endil teoretiseerida ja praktiseerida, kuidas peaks selle kannatanu kaldale toimetama, kuid nagu ikka, ei olnud me oma tarkusest kuigi edukad. Sellest võib järeldada, et õiged teadmised ja tehnika on päästetegevuse juures väga olulised. Näiteks on väga kindel viis, kuidas asetada kannatanu alla päästerõngas, et ta sealt kaldale tirimise käigus maha ei libiseks ja samal ajal oleks kaitstud tema pea võimalike löökide eest. Samuti on oluline kannatanuga suhtlemine, et selgitada välja, kes ta on, mis juhtus ja kuidas sa teda aitad ja anda talle pidevalt aru, mida sa parasjagu teed. Võin öelda, et õppuste käigus on see suhtlemise osa üsna lõbus, eriti, kui koos on seltskond, kus keegi pole suupeale kukkunud. Naermine ei tee aga ülesande sooritamist sugugi lihtsamaks, kui sul naisterahvana on vaja niigi viimset kui jõuraasu, et kannatanu mööda libedat kaljut kaldale tirida ja kui sul seal ähkides ja puhkides ununeb kannatanule oma tegevusest aru anda, siis võib üsna kindel olla, et kohe küsib ta ise midagi ja tõenäoliselt sellist, mis päästetegevusega kuidagi seotud pole ja ajab sind lihtsalt lootusetult naerma. Hea meel on tõdeda, et ükskõik kui raske ülesandega ka tegu poleks olnud, naer ja nali olid pidevalt saatjaks.

Algas pinnaltpäästja seisukohast oluliste harjutuste sari. Ühinesime korraks jälle teise grupiga. Kõigepealt oli väike praktika kuival maal, räägiti ära märguanded, mida kasutada suheldes alusel või kaldal oleva päästjaga, kuidas säilitada enda turvalisus ja mil viisil peaks suhtlema kannatanuga. Harjutasime erinevaid võtteid, kuidas pääseda turvaliselt paanikas oleva kannatanu seljataha, et ta õigesse haardesse võtta või kuidas vabaneda, kui paanikas päästetav on juba sinust kinni haaranud ja surub päästjat veealla või takistab muul moel enda aitamist. Päris kõiki võimalusi ma täna enam ei mäleta, kuid mõned olulisemad on siiski meeles. Kõige tähtsam päästma minnes on kaasa võtta mingi ese (päästerõngas, vender vmt), mille saab ulatada päästetavale ja ta saab päästja asemel sellesse klammerduda. Kui midagi kaasa võtta pole võimalik, võib paanikas päästetava tähelepanu hajutamiseks talle vett näkku pritsida ja liikuda siis tema seljataha, või kui ta hakkab sulle nö peale tulema, siis võib sukelduda tema käe alt läbi talle seljataha. Aga kui päästetaval ikkagi õnnestub kuidagi ebamugavalt sinu külge klammerduda, võib lihtsalt sukeldudes üritada end temast vabastada, märg ülikond on libe ja üldiselt ise nad enam veealla vajuda ei soovi. Loomulikult on esmatähtis proovida kannatanut maha rahustada suhtlemise teel. Nüüd tuli kõik need harjutused ka vees läbi teha. Sain enda paariliseks üle 2 meetri pika noormehe, kellele mina ulatusin nabani ja loomulikult oli seltsimeestel ka siinkohal sobilik kommentaar olemas: vees ja voodis on kõik ühepikkused. Maskuliinse seltskonna tavapärased ääremärkused. Nende ülesannete sooritamisele oli juba tunde kulunud ja oli aeg väikeseks lõunapausiks. Ühest küljest oli alati hea meel kuulda, et tuleb väike paus, teisest küljest oli see ülikonna seljast ärasaamine üks väga tülikas tegevus ja sama ebamugav pärast jälle selle uuesti selga ajamine. Aga aega ei raisatud, nii kui söök söödud, taaskord ülikonnad selga ja tagasi vette.

Nüüd pandi kõik grupid jälle kokku, sest uueks ülesandeks oli vees teatud ala läbikammimine, et leida ohver, kelleks pidi olema 4-5 aastane poiss, seljas tõenäoliselt must pluus. Selleks pidid kõik grupi liikmed võtma tihedalt üksteise kõrvale ja väikeste sammudega hakati edasi liikuma ja nii kui kellelegi jäi midagi jala ette või märkas kahtlast, pidi hüüdma stopp, mille peale kõik seisatavad kontrollimaks avastatud objekti. Rivi liikus meil nö slaalomis, mis tähendas, et kaks rivi äärmist meest pidid kordamööda seisma jääma. Kui ühe serva mees jäi seisma, tegi ülejäänud rivi tema ümber poolringi ja kui kõik jõudsid jälle ühele joonele jäi rivi teise otsa mees seisma ja poolring kõnniti omakorda ümber tema.

Meie läbikammitav ala oli pisut laienev, mis tähendas, et lõpupoole hakkasid ka äärmised mehed juba natuke ühes reas kaasa kõndima, kuni oldi kaldale piisavalt lähedal, et jälle kogu rivi peaks keerama hakkama. Olime juba üsna suure osa otsitavast alast läbikamminud, kui leidsime ohvri. Moodustasime tiheda ringi ümber kannatanu, et varjata vaatepilti kaldal olevate lähedaste või muidu uudishimulike eest. Täpselt samas positsioonis püsisime kuni kannatanu toimetamiseni kaldale turvatud alasse, terve aja peab olema ohver varjatud kõrvalseisjate pilkude eest.

Kuigi meie tõime veest välja nuku ja see kõik oli nö lihtsalt õppus, tekitas see ülesanne minus nukrust ja siiralt loodan, et kunagi päriselt ei ole meil kellelgi vaja millegi taolisega kokku puutuda. Päev jätkus ja meid jaotati taas endistesse väiksematesse gruppidesse. Meie rühm pidi sealt samast otsingualast ujuma üsna kaugele kõrge sillani, et sealt hüppeid tegema hakata ja mööda köisredelit üles ronima. Vettehüppe reeglid olid ikka samad, mis eelmisel päeval madalalt sillalt hüpates, kuid siin tekkis lihtsalt väike psühholoogiline tõrge seoses kõrgusega. Pisut kõhe oli esimese hüppe tegemine neilegi, kel polnud kõrgusekartust, kuid tõeline eneseületus oli see meeste jaoks, kellel kõrgus alati probleemiks on olnud. Hüpe hüppeks, aga katsumuseks kujunes hoopis mööda köisredelit üles sillale ronimine.

Ma poleks ise iial arvanud, et see nii raske on. Redel asus veepinnast kõrgemal ja kõigepealt oli vaja sellest üldse kinni saada ja siis käte jõul end aste-paar kõrgemale tõmmata, et tekiks mingigi võimalus jalg redelile saada ja eks see kummikutega ülikond teeb jalad ka pisut raskemaks ja kohmakamaks. Esimese katse järel, kui olin tükk aega edutult rapsinud ja jõudu raisanud, jäin lihtsalt redeli külge abitult rippuma ja lasin end tagasi vette, et uue ürituse jaoks pisut jõudu koguda. Vaadates vahepeal kõrvalt teisi ja kuulates neile antavaid õpetussõnu, sain lõpuks siiski ka ise asjaga hakkama. Aga nii, kui üles sillale jõudsin, tuli kogu see asi lihtsalt jälle otsast peale teha. Ainuke hetk, kui sai pisut puhata, oligi see hüppamise moment. Küll pean ütlema, selleks mul jõudu ei jätkunud, et sealt redelist end viis või kuus korda järjest üles tõmmata. Edasi tulid veel sukeldumisharjutused ja seoses sellega erinevad ülesanded nukuga, kuidas kannatanu vee alt ära tuua, mis asendis ta kaldale transportida jmt, kusjuures ülikonna tõttu on sukeldumine tavapärasest jälle natuke raskem. Praktiseerisime ka otsinguid veepinna alt. Tunnid olid möödunud – väsimus ja külm hakkasid juba enam ja enam ligi hiilima, kuid õnneks kuulutati õigel hetkel välja õhtusöögipaus. Ülikonnad seljast ja sööma. Soe toit ja soe jook andsid natuke kosutust, kuid niipea oli aeg taaskord ülikonnad ja päästevestid selga ajada, et uute katsumuste juurde asuda.

Ees ootas midagi sellist, millest meil polnud õrna aimugi. Kuigi tagantjärgi selgus, et teistest seltsidest tulnud liikmetel oli aimdus täiesti olemas, sest neil oli eelkäijaid, kes sarnase koolituse läbinud ja kogemusi juba jaganud. Meie olime omasuguste seas aga esimesed. Ja võib-olla hea oligi, muidu ehk poleks mul olnud julgust midagi sellist ette võttagi. Kogu grupp tehti taaskord kaheks ja seekord sattusin kokku lausa paari tuttava näoga: Jaanuse ja Ivariga. Lisaks meile oli grupis veel neli inimest. Aeg oli üsna hiline, nii kaheksa või poole üheksa vahel ja väljas oli juba küllaltki hämar, kui koolitajad osutasid kusagil kaugel eemal merel oleva päästeparve suunas ja teatasid, et on vaid vaja ujuda sinna ja ronida parve. Parv oli nii pisike ja nii kaugel ja õues nii hämar ja jahe, tuul tundus tõusvat, olin kindel, et see ülesanne käib mul üle jõu ja jään lõpuks kusagil keset pimedat merd üksinda hulpima. Tahtsin loobuda! Tänu julgustavale koolitajale ja toetavale grupile otsustasin siiski üritada. Moodustasime oma grupist rivi, sest nii pikka vahemaad on alati mõistlik läbida just seda meetodit kasutades. Sättisime jalad ümber enda ees oleva inimese ja hakkasime selili aerutama parve poole, suunda ei võtnud me küll päris otse parvele, vaid arvestades tuult ja lainet otsustati väike nurk sisse teha. Esialgu kulges kõik hästi ja hoogsalt, kuid mingi aja pärast hakkasid ilmnea esimesed ebamugavused. Kui rivis on erineva pikkusega inimesed, siis võib juhtuda olukord, kus näiteks Sinu ümbert hoiab kinni keegi väga pikkade jalgadega ja tema kummikud ulatuvad Sinust järgmise inimese peani ja see omakorda tähendab, et saad enda järel olevat inimest põhimõtteliselt ainult varvastega kinni hoida, sest veel lähemale teda endale tõmmata ei saa. Selline asend aga muutub juba üsna kiiresti lihastele väga koormavaks. Ja nii just minuga juhtuski. Mingi aja pärast tundsin, et varbad hakkavad juba krampi minema ja seetõttu pidi minust järgmine, kes oli ühtlasi rea viimane, ise mu jalgadest kinni hoidma, et rivist mitte ära kaduda, kuid see omakorda tähendas, et ta ei saanud samal ajal aerutada, et meeskonnale abiks olla. Lisaks lahmas Ivar mulle aerutades iga tõmbega vett hoolega näkku – võib-olla soovis, et saaksin tõeliselt tormise kogemuse.  Igatahes muutus ebamugavus meeter-meetri järel järjest suuremaks ja väsimus kasvas. Kui mul oli tunne, et ehk hakkame varsti juba kohale jõudma, siis tegelikult olime alles poolele maale lähenemas. Lootusetu! Lõpuks siiski kostusid rivi esimestelt meestelt kauaoodatud sõnad, et vaid mõned meetrid veel.

Teine grupp oli juba enne meid kohale jõudnud ja ilusti parves, seega olid meil abilised juba ees, kes meid pardale aitasid. Kui esimestel oli seni seal lõbus elu olnud, siis nüüd läks kitsaks. 14 inimest pidi ära mahtuma 12 inimese parve, kusjuures keskmisest suuremaid mehi nende seas ka üksjagu. Kuna ruumi sees tõesti enam praktiliselt polnud, siis vennad Tensonid otsustasid parve äärele istuma jääda. Nüüd oli veel vaja vestid seljast ära saada ja istumise alla sättida, et vältida vees istumist ja säilitada sooja. See oli nii kitsastes oludes samuti üsna tülikas ettevõtmine. Lõpuks leidsid kõik endale koha ja rabelemine lõppes. Ärevuse, kergenduse, hakkamasaamise tunnete segu tekitas seltskonnas küllaltki üleva meeleolu – lõõpimine, anektoodid ja jutud erinevatest läbielamistest, nii iseenda kui teiste omadest, olid omal kohal. Veetsime lõbusalt aega. Hetked möödusid ja ülevad tunded asendusid valutava tagumiku, surnud jalgade, õhupuuduse ja külmetamisega. Polnud enam aru saada, millised on sinu jalad või kelle jalad on kusagil sinu all. Nii mõnelgi andis tunda ka vajadus end pisut kergendada. Mõtted hakkasid liikuma päästmise suunas – kaua veel!? Tegelikult oli meil väga tubli grupp ja keegi väga närviliseks seal oodates ei muutunud ja meeldivaid aruteluteemasid jätkus seikluse lõpuni. Vahepeal pumpasime tühjenevale parvele õhku juurde ja proovisime muuta oma jalgade asendeid, kord ühe jalad all ja teise omad peal ja vastupidi.

Lohutuseks ja meelelahutuseks oli meile lugu ühest teisest grupist, kel tuli sama asi läbi teha küllaltki tugeva tormiga. Parves loksudes hakkas aga ühel mehel nii halb olla, et ta vastu ei pidanud ja oma viimast einet enda sees enam hoida ei suutnud. See tegi olemise halvemaks teistelgi, kuid nad pidasid vastu – KUNI… Kuni ühel mehel tuli mõte nina pühkida… ta otsis kusagilt välja oma tundetuks muutunud käe ja tõmbas uljalt kindaga üle nina, kuid midagi ebameeldivat ja venivat eelnevast vahejuhtumist oli tema kinda külge jäänud…hakkas halb temal ja ka kõigil ülejäänuil. Väga halb! Järgnevat võite juba ise ettekujutada.Teine värvikas lugu oli meie idanaabrite grupist. Ujusid ilusti nemadki parveni, kuid nagu rahvusele kohane, ujus põues kaasa ka pudel kangemat kraami. Ohvitserid koos märjukesega parve ja ülejäänud mehed ümber parve ujuma kuni päästjate saabumiseni. NB! Sellist käitumist mitte korrata. On need lood nüüd tõestisündinud või mitte, aga toredad igatahes ja vaimu hoidsid üleval.

Aeg möödus ja väljas oli juba pime, kui vist kuulsime eemalt mootori häält, oh kas tõesti saab siit lõpuks ära ja oma tundetuid jäsemeid liigutada, käis mõte peast läbi. Parvelt lahkuda said siiski vaid vähesed kiiremad, need kes väljapääsule lähemal ja kes kõige enne päästevestid tagasi selga said. Nüüd tasus vendadele Tensonitele ära see parve serva peal külmetamine. Mõned õnnelikud mehed veel ja ülejäänud jäime edasi abi ootama. Vähemalt oli nüüd ruumi pisut rohkem ja saime end isegi natuke liigutada ja asendit muuta.

Hakkasime otsima parves leiduvaid pääste- ja abivahendeid – eelkõige otsisime radaripeeglit, kuid mida polnud, seda polnud. See-eest leidsime aerud üles, samuti mageveepakendid ja veekühvli, viimane kulus küll marjaks ära, sest vett oli parve juba päris palju kogunenud. Kuna tegu oli õppusega, siis polnud meil seal olemas päris selline varustus, mis tavaliselt olema peaks, kuid seda loovam tuli olla. Näiteks Jaanuse initsiatiivil meisterdasime aerudest nn radaripeegli ja hoidsime seda korda-mööda parvest kõrgemal üleval, et olla paremini märgatavad mööduvate aluste radaril. Lõpuks ometi kostus taas paadimootori rõõmustavat häält. Käes oli meie kord parvelt lahkuda. Vestid selga ja minekut … aga mitte päris nii lihtsalt, seekord öeldi, et üks peab veel parve jääma, ülejäänud võivad tulla. Tõenäoliselt taheti jälgida grupi käitumist sellises olukorras, kuid meil õnneks probleemi ei tekkinud ja neid, kes olid nõus üksi edasi parve jääma, oli rohkem kui üks. Reaalses elus see nii lihtsalt muidugi ei pruugi minna, kui ikka kardetakse elu eest, tahavad kõik saada ärapäästetud. Ka meil sai see viimane mees tegelikult kohe paati. Parve pidime ka veel muidugi endaga kaasa võtma ja alusele sikutama, ei antud asu hetkekski! Kas arvate, et sellega meie päev lõppes? Kus sa sellega! Nüüd algas kohe järgmine harjutus.

Külmetanud ja väsinud, nagu me olime, hakkasime tegelema öisete otsingutega veest ja rannalt. Jagati meie vahel ära jälgitavad sektorid ja nii kui midagi märkasime, tuli sellest kohe teada anda ja kätt hoida niikaua märgatud objekti suunas, kuni see on üle kontrollitud ja tuvastatud. Nagu juba eespool sai mainitud, siis see piirkond, kus toimusid meie õppused, meenutas mulle Ahvenamaad, igalpool väikesed kaljused saarekesed ja laiud. Sellest tulenevalt oli silmadel tööd päris palju ja üldiselt võib öelda, et olime tublid, märkasime pilkases öös erinevaid linde rannal, silte, puuronte jmt. Ja leidsime ka otsitava. Usute või mitte, aga lõpuks jõudsimegi tagasi Bogaskäri saarele. Nüüd oli veel vaja mööda väikest küngast koolituskeskusesse kõndida, et ülikonnad pesta ja seljast võtta. Oli tunne, nagu oleks Munamäge vallutanud. Kui meie lõpuks siseruumidesse jõudsime, siis esimesed parvelt lahkujad igatahes juba rõõmsalt ootasid ees, neil oli soe sees ja midagi hamba allagi pistetud. Vahetasin riided, tegin kerge eine ja läksin magama, sest juba loetud tundide pärast oli ootamas taaskord hommikuujumine. Ainuke lohutav mõte oli, et ülikonnad olid seljas meil viimast korda, seega natuke peaks homne (või tegelikult juba tänane) lihtsam olema.

Järgneb…

Vabatahtlike merepäästeõppused Bogaskäris I osa.

Jana Jaaksalu räägib lähemalt suvel toimunud päästekoolitustest:

……………………………………………………………………………………………….

Detsember on hea aeg möödunud aastale tagasivaatamiseks, selle olulistemate sündmuste ja eredamate hetkede meenutamiseks. Minu jaoks on üheks aasta eredamaks mälestuseks vabatahtlike merepäästjate koolitus.

Soomes on vabatahtlik merepääste väga pika ajalooga ning efektiivselt korraldatud. Vabatahtlike arv on suur ning varustus korralik. Eestis seevastu võib öelda, et ollakse selles valdkonnas alles lapsekingades, kuigi aasta-aastalt liigutakse paremuse suunas. On piirkondi, kus vabatahtlike arv on suhteliselt kõrge, ning olemas ka päästeoperatsioonideks sobilik varustus ja alused, aga on ka vastupidiseid näiteid. Kihnu hetkel pigem kuulub nende viimaste hulka, kuid esimesed sammud merepäästevõimekuse tõstmiseks kodusaarel on tehtud. Varakevadel sai MTÜ Kihnu Mere Seltsist liige MTÜ-s Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste. See on sidusorganisatsioon, mis koondab erinevaid Eestis tegutsevaid vabatahtlikke merepäästeühinguid. Meil on olemas esimesed koolitatud vabatahtlikud, valmimisjärgus alus päästetöödeks ja positiivne otsus rahataotlusele kuivülikondade soetamiseks.

Esimestena osalesid vabatahtlikena merepäästekoolitusel MTÜ Kihnu Mere Seltsi inimesed Jaanus (Jürivete), Paal (Põlluste), Ago (Tenson), Ivar (Tenson) ja ainukese naisterahvana mina Jana (Jaaksalu). Vabatahtliku merepäästeõppuste I astme I osa leidis aset Soome Merepäästeseltsi Koolituskeskuses Bogaskäri saarel mai keskpaigas, kui ilmad veel jahedad ning vesi külm. See on pisike saar Soome saarestikus, mille peamiseks hooneks ongi seesama koolituskeskus, mida kasutatakse ainult merepäästeõppusteks. Lisaks on seal veel paadikuur ja paar väiksemat abihoonet. Vaatamata saare väiksusele oli kompleks muljetavaldav. Maja oli uus ja korralik, viisakad toad majutuseks, ruumid teooriatundide läbiviimiseks, suur saun praktikatundide järel enda üles soojendamiseks ja võimekas köök, kus maitsvat sööki valmistasid meile Soome vabatahtlikud merepäästjad ise. Sadam oli moodne ja saarelt ei puudunud ka helikopteri maandumisplats.

Nüüd aga lähemalt õppustest. Kui end esialgu vabatahtlikuna kirja panin, mõtlesin, mis seal siis ikka nii hullu saab olla ja tõenäoliselt kohti ka ei jagu kõigile, nii et mina olen nõus vajadusel oma kohast esimesena loobuma. Nii aga ei läinud, üsna pea saabus kiri, kus teatati, et meie seltsist saavad kõik soovijad osaleda ning ühtlasi hoiatati, et füüsiline koormus on suur  ja tervislik seisund peaks olema hea, lisatud oli ka esmane variant koolituskavast ja üle poolesaja lehekülje teoreetilist materjali, mis enne õppusi vaja omandada. Kõige sellega tutvudes vajus süda hetkeks saapasäärde, suurest hirmust otsisin välja oma dressid ja jooksukingadki, et pärast pikka talvist laisklemisperioodi end pisut liigutada. Sai enne reisi isegi korra või paar spas ujumas käidud. Mitte, et sellest kõigest tegelikult suurt tolku oleks olnud.

Esimese õppustepäeva hommikul vara saime viiekesi Pärnus kokku ja alustasime ühise autoga sõitu Tallinna poole, teel sai veel sirvitud teooriaosa ja arutletud pisut eelseisva üle, kõigil natuke kõhe tunne ja ärevus sees. Sadama terminalis saime kokku ülejäänud vabatahtlike mere- ja järvepäästjatega, kes õppustele osalema tulid. Märkasin nende seas veel kahte naisterahvast ja hetkeks tärkas minus lootus, et ehk ei olegi asi nii hull ja mina mitte kõige nõrgem, kuni kuulsin, et ühe tüdruku näol tegu tugeva purjesportlasega ja teine naisterahvas oli tema ema, kes samuti kogenud purjetaja. Nüüd aga enam loobuda ei saanud.

Laevasõit Soome ja sealt edasi tellitud bussiga Inkoosse väikesse sadamasse, kust meid paat-takso pidi edasi saarele toimetama, möödus suuremate vahejuhtumiteta. Teel tehti vaid väike peatus ühes tanklas, kust võisime pisut toidupoolist ja joogivett kaasa osta. Alkoholile on Bogaskäri saarel kehtestatud nulltolerants. Sõiduajal tutvustati meile koolitajaid, seletati veel kiirelt üle, mis meid ees ootab, milline on kodukord ja võimalused kohapeal, et seal saaks juba kohe aega raiskamata harjutustega pihta hakata.

Paadisõit läbi saarestiku sihtkoha poole oli maaliline, ümberringi tihedalt väikesed kaljused saarekesed, mõned neist täiesti asustamata, teiste peal jälle võis märgata üksikuid elumaju või muid rajatisi – see kõik meenutas pisut Ahvenamaad. Vaatamata ümbritsevale ilule, ei jäänud mul märkamata asjaolu, et õues on külm ja tuuline, ka ülejäänud seltskond otsis oma kottidest välja soojemaid jopesid ja mütse. Mina suure külmavaresena mõtlesin judinatega, kuidas juba mõne hetke pärast peame me kõik ronima veel külmemasse vette.

Kohapeale jõudes tervitasid meid rõõmsate nägudega Soome vabatahtlikud, kes olid tulnud saarele meile süüa valmistama ja muidu vajadusel abistama. Meile anti mõni minut aega, et asjad oma tuppa viia ja riided vahetada, siis ootas meid all kerge eine (õigemini olid kõik eined väga rikkalikud) ja pärast seda kohe ülikonnad selga ja vette! Ülikondade selgapanek aga ei ole üldse nii lihtne ega käi ka kiirelt, eriti kui sa teed seda esimest korda.

Jõudsime ruumi, kus rippus riidepuude peal suur hulk erisuurustes kuivülikondi, igaüks pidi leidma oma suuruse ja selga ajama. Võtsin kohe kõige väiksema ja asusin asja kallale, nägin kõvasti vaeva, kuid lõpuks koos kõrvalise abiga selga ta sai. Selgus siiski, et olin ennast alahinnanud ja pisut napp see mulle ja tuli uuesti seljast ära võtta – see osutus aga veel raskemaks tegevuseks kui selga panemine. Aega läks ja kulus, kuid lõpuks sai uus ja parajam ülikond jälle üll, mille puhul aga kaelamansett jäi mulle suureks ja mis omakorda tähendas, et sealt hakkab külma vett krae vahele nirisema. Kuid kogu selle riietumise protseduuri peale hakkas mul vähemalt soe ja enam ei tundunudki nii kohutav see külma vette ronimine.

Esimesel päeval keskenduti eelkõige enesepääste oskustele. Selleks, et päästa teisi, peab teadma, kuidas ise mitte ohtu sattuda või siiski sellise olukorra tekkides tuleb osata end ja oma kaaslasi aidata. Eks esimesteks harjutusteks olid ikka lihtsamad ülesanded, et kohaneda riietusega, veega, temperatuuriga ja muude oludega. Pidime ujuma esialgu niisama, kas siis selili või rinnuli, kuidas endale mugavam tundus. Järgmisena anti ujumiseks juba kindlad vahemaad ja eks ikka võidu peale, see võttis juba võhmale.

Seejärel õpetati meile selgeks nn rongis ujumine. Juhul kui sattuda merehätta mitmekesi ja ainsaks pääseteeks on ise kuskile välja ujuda, siis on mõistlik kasutada meetodit, kus ujutakse selili rivis ja hoitakse üksteisest jalgadega kinni ning aerutatakse kätega võimalikult ühes rütmis. Sel moel on võimalik säästa nii jõudu kui ka mingil määral vältida alajahtumist, samuti jääb niimoodi rühm kokku, ei ole mahajääjaid ega kõrvalekaldujaid. Kõige nõrgem jäetakse tavaliselt rivis viimaseks ja vahepeal on võimalik rivis ka teha vahetusi. Pisut väsitav harjutus oli seegi, aga kindlasti mitte nii väsitav kui üksi rassimine.

Järgmiseks käsitleti olukorda, kus merehädalised on samuti juba vees, kuid ujumiseks pole ükski kallas ega objekt piisavalt lähedal, või ei võimalda ujumist ilmaolud ja on vaja lihtsalt seal külmas vees võimalikult kaua vastu pidada, kuni abi saabumiseni. Sellisel puhul soovitatakse võtta tihedalt üksteise kõrvale ringi, hoides kummagi käega naabri keskkohast seljatagant kinni ja suruda varbad ettepoole kokku nii, et tekiks inimestest nagu koonusekujuline anum. Vesi, mis jääb inimeste keskele on soojem ja sinna tuleks paigutada rühma kõige nõrgem/ad või mingi aja tagant vahetada grupi liikmeid, et igaüks saaks vahepeal end natuke soojendada. Selline meetod on kasulik, kuna hoiab rühmaliikmed koos ja aitab vältida alajahtumist.

See oli küll üks tore harjutus ja saime juba pundi liikmetega jutu peale, kuni õpetajad otsustasid, et olemine on meil juba liiga mõnus ja hakkasid meile külma vett näkku lahmima ja ikka korralikult. Kui algul sai veel natuke protesteeritud või naljagi visatud, siis varsti valitses rühmas vaikus ja igaüks tegeles iseenda ja oma “ellujäämisega”.  Mõlemad käed on hõivatud üksteisest kinnihoidmisega, mitte millegagi näkku tulvavat jääkülma vett tõrjuda või ära pühkida ei saa, keerad pea ühele poole ja vesi paiskab sealt näkku, instinktiivselt keerad nüüd teise külje ja jälle vesi, lõpuks lihtsalt püüad tabada sekundit, kus saaks korraks kopsud õhku täis tõmmata. Sel hetkel hakkad natuke aimama, mida võivad tunda inimesed, kes on tegelikult sellisesse olukorda sattunud. Õnnetused ei juhtu tavaliselt ilusa ilmaga, vaid ikka siis kui on torm ja tuul ja lained käivad ülepea ning suure tõenäosusega pole seljas ka kaitsvat kuivülikonda. Harjutuse lõpus vajasin igatahes hetke, et end koguda ja hingamine korda saada.

Hetkeks see ka vaid jäi! Kohe moodustati kogu rühmast kolm väiksemat gruppi, kes tegid samal ajal läbi erinevaid harjutusi. Kui üks grupp sooritas kusagil vettehüppeid, siis teised üritasid päästeparve ronida ja kolmandad snorgeldasid.

Mina sattusin ühte gruppi kokku ühe neiuga Saadjärvelt, lõbusa soliidses eas härrasmehega Abrukalt, Toila aktiivse noormehega ja veel ühe tubli vabatahtliku meesterahvaga. Abruka härra oli igatahes rahul,  et tema kõige “ilusamasse” gruppi sattus – naisterahvad olid teadupärast õppustel suures vähemuses.

Meie grupp alustas päästeparve harjutusega, mis seisnes selles, et kõigepealt tuli päästeparve sisse saada, siis hiljem ka tühi parv tagurpidi keerata ja siis uuesti jälle tagasi õigetpidi. Esialgu meile ühtegi õpetussõna juurde ei antud, oli vaid käsk, et tuleb parve sisse ronida. Tundub lihtne, aga hakkama ei saanud. Ukerdas üks ja ukerdas teine, aga asjatult. Siis hakkasid lõpuks tulema esimesed vihjed, nagu koostöö ja otsida midagi parve seest, millest kinni haarata.

Otsustasime isekeskis kõige tugevama parve aidata, et tema saaks siis seestpoolt hakata omakorda järgmisi sisse tõmbama. Vajutasime siis koos päästeparve ühe serva madalamale ja pikemat kasvu Toila noormees hiivas end esimesena sisse. Parve sisemuses paremat kätt jäi ka nöör, kust oli hea kinni haarata, et end sisse tõmmata. Seejärel aidati parve meid kahte naisterahvast. Ja siis ülejäänud meesterahvad. Loomulikult peab asjale ka ise kaasa aitama, tuleb aga jalg nöörredelile asetada, end üles lükata ja vaba jalaga pisut hoogu juurde anda, et üleminegi pool enam-vähem parve sisemusse saada. Vees olijad saavad sulle pisut hoogu juurde anda ja seesolija aitab sisse tõmmata. Kui kõige esimene siseneja peaks olema keegi tugevam, siis sama kehtib ka viimase kohta, kuna teda pole keegi enam vees tagant aitamas.

Kui kõik olid parves, siis näidati ära, kuidas käib parve õhutamine, millised abivahendid parves leiduvad ja muu vajalik info. Siis aga hops-hops tagasi vette ja asusime parve ümber keerama, sellega pidi hakkama saama siiski üksinda, mitte kamba peale. Sealgi oma nipid ja trikid, kuid väga palju jõudu otseselt vaja ei läinud.

Nüüd tuli ette võtta vettehüpped ja iseseisvalt veest välja ronimine sillale. Kõlab lihtsalt – aga ei olnud seda teps mitte. Ühest küljest olid küll juba selle külma veega harjunud, aga mõte sellest, et nüüd tuleb ikka päris vee alla hüpata, tekitas pisut tõrksust. Kujutasin juba ette, kuidas mul kõik see külm vesi krae vahelt jälle sisse voolama hakkab.

Vettehüpetel tuleb arvestada üsna mitme asjaga, käed peavad olema rinnal vaheliti, üks käsi kaitseks näo ees, küünarnukid surutud vastu külgi, jalad asetada enne vette kukkumist risti ja pinnale tõustes keerata kohe näoga kaldal/pardal oleva isiku poole ja näidata käemärki, mis tähendab, et kõik on OK. Kord ununesid käed, siis jalad, siis märguanne kaldalolija suunas ja nagu öeldakse, mis s……ti, see uuesti. Kõige kurvem loo juures oli see, et pärast iga hüpet oli vaja ka ise end sillale tõmmata ja see edenes mul küll õige vaevaliselt. Ülikond teeb sind raskemaks ja kohmakamaks ja muidu saamatumaks. Minul jäid igatahes kas käed liiga lühikeseks või kummikud liiga raskeks J Kord-paar õnnestus siiski ka iseseisvalt ennast sillale vinnata, ülejäänud kordadel ulatati teretulnud abikäsi. Teiste rühma liikmete kiituseks pean ütlema, et nemad said ülesandega täitsa hästi hakkama, ju neil olid pikemad käed lihtsalt 😉

Varsti muutusid vettehüpped ise juba päris nauditavaks, ainult väljasaamisega oli raskusi. Aga niipea, kui sa juba tunned, et läheb päris hästi, siis on aeg edasi liikuda ja nii muuseas osutatakse ka käega eemale, et näe, homme hakkame sealt 4-5 m kõrguselt sillalt vettehüppeid tegema ja mööda köisredelit välja ronima. Tore on!

Samasse õhtusse mahtus veel ka snorgeldamine ja kuna mina varem sellega polnud kokku puutunud, oli seegi mulle uus ja üldse mitte kergete killast tunduv ülesanne. Võib-olla õppisime esimesel õhtul veel mõndagi olulist, kuid aega on juba mööda läinud ja kõike enam nii täpselt ei mäleta. Igatahes, kui ülikonnad seljast saime ja hilisõhtul kella 23:00 paiku siseruumidesse jõudsime, olid kõik juba päris läbi ja hommikusest entusiasmist, kus oodati näiteks õhtust saunasistumist, oli veel üsna vähe järel. Juba mõeldi sellele, et kui täna kestis praktika vaid pool päeva, kuidas homme vastu pidada terve pikk päev?

Korraks saunast sai siiski läbi käidud, et soe naha vahele saada, kuid hilist einet, mis Soome vabatahtlikud meile valmistanud olid, mina süüa ei jaksanud. Enne magamaminekut küsisin laisalt haigutades veel, et kus meil see hommikune ujumine toimub, mis kavas kirjas on ja kujutage siis ette minu suuri silmi ja jahmunud nägu, kui mulle teatati, et seal samas silla ääres, kust just vettehüppeid tegime ja muidugi ilma ülikonnata. Mina naiivne olin terve aja uskunud, et kusagil kompleksis on veel peidus soe sisebassein, kus meil hommikul midagi ujumistrennilaadset toimub. Vaatamata väsimusele nüüd mul enam uni tulla ei tahtnud. Kuhu ma küll tulin?!

Järgneb…..

 

 

Fotod