Argulus foliaceus

Mitmed on Kihnus ujumas käies leidnud pärast  kehalt imepisikesi suurte silmadega loomakesi –  rohekas salapärane elukas on kalatäi Argulus foliaceus, kes enamasti elab vabaltujujana, aeg-ajalt kaladele kinnituna. Muneb veetaimedele, elab mage- ja riimvees. Vees on ka palju gammaruseid- kreveti moodi, ujuvad enamasti külili, emane hoiab isast kaisus, või vastupidi. Mõned nendest on vöödilised- Gammarus tigrinus– tiiger-, võõrliik, mis tungib aktiivselt peale.  Kalamaimudest võib leida ahvenat , tuntav vöötidest, ogalikku – tuntav kolmest ogast, raudkiiska ja luukaritsat –  on saledad, tumedad ja 8 väiksema ogaga seljal. Heledaid maime võib nimetada viidikateks, nende täpsem määramine ei ole võimalik.  Praegu, paguvee ajal on niiskele rannaliivale kriipsu tõmmates liiv sinakas, need on sinivetikad, mitte need mürgised.   Rannal on ka palju  ogalike jäänuseid- ogalikud surevad tihti parasiitusside tõttu, samuti vanad kalad peale kudemist. Ogalik on kihnlaste lemmikhülge – viigri peamine toiduobjekt , erinevalt hallist, kelle põhitoit  on räim. Seega viiger on kasulik, kuna vähendab ogalikke, kes söövad koetud kalamarja.

“Päntu” ja “Lontu” askõldavad Kihnu sadamas

Ei põlõ tegu mingite imeluõmõga, sioksi nimesi kandvad oopis puksõr ning ujuvkraana, mis Kihnu sadama ää vajun kaid praavitavad.

Puksõri kipper riäkis, et sioksõ veduriga merepiäl sõitõs ond maksimumkiirus 2 sõlmõ – Kihnu tuldi Tallinnast ning mjõtu päävä võttis tulõk aega. Enne sedä, kui Kihnu tuldi, aedati allveelae Lembit tämä viimsesse oiokohta transporti. Kipper riäkis, et tämäl ei ollõ kordagi merepiäl kiire, rutt ollõ ülemustõl, kissi ikka uurida, mjõllas juba puksõrit vajalikku koha uõdata võib. Aga nagu mereelu ond, et kordagi ei tohe plaana tehä, sest meri tieb omad plaanid ikka ise ning inime ei sua selle vasta.

“Säristäjä” käis Lindi algkooli laagrilastega merel.


Munalaiu kanali süvenduse meenutused ehk pilk minevikust olevikku.

Nüüd, ajal, kui Munalaiu poolsaare otsas järjekordselt süvendaja tööle asub, on aeg meenutada eelmist tööd.

Oleme süvenduse alal juba üsna pikalt töötanud ja seetõttu omame väärt kogemusi, mida kirja panna. Töid on tehtud pea kõikjal Eestis rannikuvetes ja seetõttu on pinnasevormid üldjuhul teada.

Tallinna ümbruses on valdavalt moreensavi koos suuremat sorti raudkividega.

Virtsu lähistel savi koos paekiviga.

Väikesed saared on liivased, savised, paesed ja lisaks leidub seal ohtralt igasuguseid üllatavaid kivivorme – näiteks rahne. Rahnud jagunevad kolmeks:

1. Hiidrahnud – ümbermõõt üle 25 meetri, meie neid liigutada ei jõua ega tohi, sest need on looduskaitse all.

2. Suured rahnud – ümbermõõt 10…25 meetrit, lihtsalt ei jõua.

3. Väikesed rahnud – ümbermõõt alla 10 meetri, need on rahva keeles kivid. Uskudes Vikipeedia andmestikku, on väikeste rahnude arv praktiliselt loendamatu. Neid me vastavalt suurusele kas tõstame või veeretame tööalalt välja. Seda tegevust väikeste rahnudega võib arendada iga inimene maismaa peal, kasutamata mingit tehnikat.

Ruhnu sadama süvendusel kohtasime kalki punast valgete täppidega liivakivi ja inimeste lollust. Liivakivile annab värvuse rauaoksiid. Arvatavast Ruhnus oli seda liiga vähe, sellest ka valged täpid.

Inimeste lollus koosnes igasugusest olmeprügist ja ühest uppunud süvendajast – suuremast kui Merikoer.

Iklas, kus paistab sõmer liiv, on poole meetri sügavusel punast savi koos väiksemate ja harva ka suuremate graniitkividega.

Tihtipeale lähevad segamini mõisted raudkivi, graniitkivi ja rahn. Tegelikult aga teame, millest jutt.

Peipsis ja Lämmijärves leidub nii sõmerat kui ka peent uhtliiva, ohtralt muda ja suuri järvekarpe (Anodonta cygnea).

Hiiumaad on vanajumal karistanud kõigega, mis eespool loetletud, v.a. uppunud süvendajad ja Anodonta cygnea.

Munalaiu laevakanalis ja sadamas on pinnas sama, mis ka Hiiumaal.

Kui kunagi kellelgi peaks tulema tahtmine rajada uutele moodsatele süvendusoperaatoritele harjutusplats, siis Manija saare ümbrus sobib igati. Nii vaheldusrikkas pinnases on muidugi huvitavam töötada kui näiteks Lämmijärve kilomeetrite pikkuses Eesti Väravate mõttetus liivas. Tänu tuulisele sügisele olime kohapeal ligi kuus kuud. Tuulevarjus sai ka Kihnus käidud. Nimeline tsüklon Sören sai just seal vastu võetud. Seal tekkis võõrastel küsimus, mida huvitavat leidnud oleme. Eriliselt põnevaid esemeid ei olnud, kui välja arvata punast värvi auto – marki ja ehitusaega ei olnud võimalik tuvastada , selleks oli ta liig räsitud välimusega. Oletatavasti Opel Kadett või Moskvitš. Kenad olid ka aukudega liivakivid, mis kaunistavad paljusid koduaedu üle Eesti tänasel päeval. Samuti mõned üksikud mõrraankrud. Masendavalt palju võtsime välja mahajäetud võrke. Mõistan, kui asi on pelgalt unustamisega, kuid asi paistis pigem olevat seotud liig odavate võrkude, kala hinna ja kalakaitse kartusega.

Manija saare rahvale võib öelda ,et meie jätsime juured, millega saar kinnitatud, terveks, ent millega järgmised hakkama saavad, teab vaid kõigevägevam.

 

Süvendaja Merikoer.

 

Kihnu Mere Pidu 2011 pildid

Olev Mihkelmaa on valmis saanud Mere Peo pildid ja kutsub kõiki lahkelt vaatama:

Fotopank

Kihnu abajas

Õnnestus suhteliselt kõrgelt pildistada Kihnu abajat. See on see koht, kus vanal ajal meresõitjad käisid oma magevee varusid täiendamas.

Pilt lambist

Pilt lambist, mille pärast tavaliselt Kihnu majaka otsa ei saa.

Munalaiu sadamas läheb ehituseks!

Munalaiu sadamat hakatakse peagi rekonstrueerima – lähemalt saab lugeda Pärnu Postimehest:

 

“Aphrodite”

“Aphrodite” – siokõ uhkõ nimegä lae seisis tänä umiku Kihnu sadamas. Sellest, kudas tämä Kihnusadama kai iäres seisis me pilti tehä kahjuks ei jõvass, ennem andis lae otsad ning purjõtas mere piäle ää.

Haabja retk Kihnu 8-9. juuli 2011

Aivar Ruukel teatab:

Oli kena merereis, siin pilte http://www.facebook.com/media/​set/?set=a.10150251486624875.3​48572.45543384874

Fotod