Küll meri varssi lahti lähäb!
Foto: Reet Laos
Tänäve aasta ei taha meri mitte lahti minnä, et lasõks laevad Kihnu vahet liikma.
Tänä suur pühäde aeg ning Kihnu rahvas tahaks ju küll kua muaesõmua vahet liikma suaja. Praegu rahval kõegõ ullõm aeg – lennuk ei lendä, eljuk ei sõeda – jääb aenult elikoptõri reisi uõdata, sasi ädälised liikma lasõks ning suarõrahvalõ süemäkraami viiks.
Meitel piotõ sama seis, mis 1932. aasta talvõ, sasjast me mõnõd aad tahakohe kirjutasimõ. Ei suass kihnlasõd tükk aega muaesõmualõ ning muavaalitsusõlt paluti abi süemäkraami murõtsõmisõks.
Kissis tiädis, et tänäve siokõ tali tulõb – loodusõ vasta aga ei sua meitest kiegi!
Sii, lennujaamõs, uõdatõs tulad inimestel ikka iäd mõttõd. Üks Kihnu mies riäkis, et kõegõ õigõm olõks praegu Kihnu minnä vanade ülgekütte muõdi. Tullõ panna lodjalõ plangud üle – siäl kus iä tugõvam, ollõ taris siis puadi kõrvõs käüä ning kui iä enäm ei kandõ, tullõ ette ruttu puati tahakohe üpätä. Aga meiemte põlõ nda kangõd ning egäks juhuks ei akka sioksi tükkä järge proovma.
Leüdsime ühe vana ütlemise sasi ikka tuju iäks tieb. Sie siis siokõ, et laevamehed oln põrgus. Suan vanakuradi ändä kindi ning akkan tõmbama: in-vei! in-vei! – Vana ütlen, et tämä meremehi enäm põrgu ei võttõ, nendega ollõ kellegi elu.
