Vabatahtlike merepäästeõppused Bogaskäris I osa.

Jana Jaaksalu räägib lähemalt suvel toimunud päästekoolitustest:

……………………………………………………………………………………………….

Detsember on hea aeg möödunud aastale tagasivaatamiseks, selle olulistemate sündmuste ja eredamate hetkede meenutamiseks. Minu jaoks on üheks aasta eredamaks mälestuseks vabatahtlike merepäästjate koolitus.

Soomes on vabatahtlik merepääste väga pika ajalooga ning efektiivselt korraldatud. Vabatahtlike arv on suur ning varustus korralik. Eestis seevastu võib öelda, et ollakse selles valdkonnas alles lapsekingades, kuigi aasta-aastalt liigutakse paremuse suunas. On piirkondi, kus vabatahtlike arv on suhteliselt kõrge, ning olemas ka päästeoperatsioonideks sobilik varustus ja alused, aga on ka vastupidiseid näiteid. Kihnu hetkel pigem kuulub nende viimaste hulka, kuid esimesed sammud merepäästevõimekuse tõstmiseks kodusaarel on tehtud. Varakevadel sai MTÜ Kihnu Mere Seltsist liige MTÜ-s Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste. See on sidusorganisatsioon, mis koondab erinevaid Eestis tegutsevaid vabatahtlikke merepäästeühinguid. Meil on olemas esimesed koolitatud vabatahtlikud, valmimisjärgus alus päästetöödeks ja positiivne otsus rahataotlusele kuivülikondade soetamiseks.

Esimestena osalesid vabatahtlikena merepäästekoolitusel MTÜ Kihnu Mere Seltsi inimesed Jaanus (Jürivete), Paal (Põlluste), Ago (Tenson), Ivar (Tenson) ja ainukese naisterahvana mina Jana (Jaaksalu). Vabatahtliku merepäästeõppuste I astme I osa leidis aset Soome Merepäästeseltsi Koolituskeskuses Bogaskäri saarel mai keskpaigas, kui ilmad veel jahedad ning vesi külm. See on pisike saar Soome saarestikus, mille peamiseks hooneks ongi seesama koolituskeskus, mida kasutatakse ainult merepäästeõppusteks. Lisaks on seal veel paadikuur ja paar väiksemat abihoonet. Vaatamata saare väiksusele oli kompleks muljetavaldav. Maja oli uus ja korralik, viisakad toad majutuseks, ruumid teooriatundide läbiviimiseks, suur saun praktikatundide järel enda üles soojendamiseks ja võimekas köök, kus maitsvat sööki valmistasid meile Soome vabatahtlikud merepäästjad ise. Sadam oli moodne ja saarelt ei puudunud ka helikopteri maandumisplats.

Nüüd aga lähemalt õppustest. Kui end esialgu vabatahtlikuna kirja panin, mõtlesin, mis seal siis ikka nii hullu saab olla ja tõenäoliselt kohti ka ei jagu kõigile, nii et mina olen nõus vajadusel oma kohast esimesena loobuma. Nii aga ei läinud, üsna pea saabus kiri, kus teatati, et meie seltsist saavad kõik soovijad osaleda ning ühtlasi hoiatati, et füüsiline koormus on suur  ja tervislik seisund peaks olema hea, lisatud oli ka esmane variant koolituskavast ja üle poolesaja lehekülje teoreetilist materjali, mis enne õppusi vaja omandada. Kõige sellega tutvudes vajus süda hetkeks saapasäärde, suurest hirmust otsisin välja oma dressid ja jooksukingadki, et pärast pikka talvist laisklemisperioodi end pisut liigutada. Sai enne reisi isegi korra või paar spas ujumas käidud. Mitte, et sellest kõigest tegelikult suurt tolku oleks olnud.

Esimese õppustepäeva hommikul vara saime viiekesi Pärnus kokku ja alustasime ühise autoga sõitu Tallinna poole, teel sai veel sirvitud teooriaosa ja arutletud pisut eelseisva üle, kõigil natuke kõhe tunne ja ärevus sees. Sadama terminalis saime kokku ülejäänud vabatahtlike mere- ja järvepäästjatega, kes õppustele osalema tulid. Märkasin nende seas veel kahte naisterahvast ja hetkeks tärkas minus lootus, et ehk ei olegi asi nii hull ja mina mitte kõige nõrgem, kuni kuulsin, et ühe tüdruku näol tegu tugeva purjesportlasega ja teine naisterahvas oli tema ema, kes samuti kogenud purjetaja. Nüüd aga enam loobuda ei saanud.

Laevasõit Soome ja sealt edasi tellitud bussiga Inkoosse väikesse sadamasse, kust meid paat-takso pidi edasi saarele toimetama, möödus suuremate vahejuhtumiteta. Teel tehti vaid väike peatus ühes tanklas, kust võisime pisut toidupoolist ja joogivett kaasa osta. Alkoholile on Bogaskäri saarel kehtestatud nulltolerants. Sõiduajal tutvustati meile koolitajaid, seletati veel kiirelt üle, mis meid ees ootab, milline on kodukord ja võimalused kohapeal, et seal saaks juba kohe aega raiskamata harjutustega pihta hakata.

Paadisõit läbi saarestiku sihtkoha poole oli maaliline, ümberringi tihedalt väikesed kaljused saarekesed, mõned neist täiesti asustamata, teiste peal jälle võis märgata üksikuid elumaju või muid rajatisi – see kõik meenutas pisut Ahvenamaad. Vaatamata ümbritsevale ilule, ei jäänud mul märkamata asjaolu, et õues on külm ja tuuline, ka ülejäänud seltskond otsis oma kottidest välja soojemaid jopesid ja mütse. Mina suure külmavaresena mõtlesin judinatega, kuidas juba mõne hetke pärast peame me kõik ronima veel külmemasse vette.

Kohapeale jõudes tervitasid meid rõõmsate nägudega Soome vabatahtlikud, kes olid tulnud saarele meile süüa valmistama ja muidu vajadusel abistama. Meile anti mõni minut aega, et asjad oma tuppa viia ja riided vahetada, siis ootas meid all kerge eine (õigemini olid kõik eined väga rikkalikud) ja pärast seda kohe ülikonnad selga ja vette! Ülikondade selgapanek aga ei ole üldse nii lihtne ega käi ka kiirelt, eriti kui sa teed seda esimest korda.

Jõudsime ruumi, kus rippus riidepuude peal suur hulk erisuurustes kuivülikondi, igaüks pidi leidma oma suuruse ja selga ajama. Võtsin kohe kõige väiksema ja asusin asja kallale, nägin kõvasti vaeva, kuid lõpuks koos kõrvalise abiga selga ta sai. Selgus siiski, et olin ennast alahinnanud ja pisut napp see mulle ja tuli uuesti seljast ära võtta – see osutus aga veel raskemaks tegevuseks kui selga panemine. Aega läks ja kulus, kuid lõpuks sai uus ja parajam ülikond jälle üll, mille puhul aga kaelamansett jäi mulle suureks ja mis omakorda tähendas, et sealt hakkab külma vett krae vahele nirisema. Kuid kogu selle riietumise protseduuri peale hakkas mul vähemalt soe ja enam ei tundunudki nii kohutav see külma vette ronimine.

Esimesel päeval keskenduti eelkõige enesepääste oskustele. Selleks, et päästa teisi, peab teadma, kuidas ise mitte ohtu sattuda või siiski sellise olukorra tekkides tuleb osata end ja oma kaaslasi aidata. Eks esimesteks harjutusteks olid ikka lihtsamad ülesanded, et kohaneda riietusega, veega, temperatuuriga ja muude oludega. Pidime ujuma esialgu niisama, kas siis selili või rinnuli, kuidas endale mugavam tundus. Järgmisena anti ujumiseks juba kindlad vahemaad ja eks ikka võidu peale, see võttis juba võhmale.

Seejärel õpetati meile selgeks nn rongis ujumine. Juhul kui sattuda merehätta mitmekesi ja ainsaks pääseteeks on ise kuskile välja ujuda, siis on mõistlik kasutada meetodit, kus ujutakse selili rivis ja hoitakse üksteisest jalgadega kinni ning aerutatakse kätega võimalikult ühes rütmis. Sel moel on võimalik säästa nii jõudu kui ka mingil määral vältida alajahtumist, samuti jääb niimoodi rühm kokku, ei ole mahajääjaid ega kõrvalekaldujaid. Kõige nõrgem jäetakse tavaliselt rivis viimaseks ja vahepeal on võimalik rivis ka teha vahetusi. Pisut väsitav harjutus oli seegi, aga kindlasti mitte nii väsitav kui üksi rassimine.

Järgmiseks käsitleti olukorda, kus merehädalised on samuti juba vees, kuid ujumiseks pole ükski kallas ega objekt piisavalt lähedal, või ei võimalda ujumist ilmaolud ja on vaja lihtsalt seal külmas vees võimalikult kaua vastu pidada, kuni abi saabumiseni. Sellisel puhul soovitatakse võtta tihedalt üksteise kõrvale ringi, hoides kummagi käega naabri keskkohast seljatagant kinni ja suruda varbad ettepoole kokku nii, et tekiks inimestest nagu koonusekujuline anum. Vesi, mis jääb inimeste keskele on soojem ja sinna tuleks paigutada rühma kõige nõrgem/ad või mingi aja tagant vahetada grupi liikmeid, et igaüks saaks vahepeal end natuke soojendada. Selline meetod on kasulik, kuna hoiab rühmaliikmed koos ja aitab vältida alajahtumist.

See oli küll üks tore harjutus ja saime juba pundi liikmetega jutu peale, kuni õpetajad otsustasid, et olemine on meil juba liiga mõnus ja hakkasid meile külma vett näkku lahmima ja ikka korralikult. Kui algul sai veel natuke protesteeritud või naljagi visatud, siis varsti valitses rühmas vaikus ja igaüks tegeles iseenda ja oma “ellujäämisega”.  Mõlemad käed on hõivatud üksteisest kinnihoidmisega, mitte millegagi näkku tulvavat jääkülma vett tõrjuda või ära pühkida ei saa, keerad pea ühele poole ja vesi paiskab sealt näkku, instinktiivselt keerad nüüd teise külje ja jälle vesi, lõpuks lihtsalt püüad tabada sekundit, kus saaks korraks kopsud õhku täis tõmmata. Sel hetkel hakkad natuke aimama, mida võivad tunda inimesed, kes on tegelikult sellisesse olukorda sattunud. Õnnetused ei juhtu tavaliselt ilusa ilmaga, vaid ikka siis kui on torm ja tuul ja lained käivad ülepea ning suure tõenäosusega pole seljas ka kaitsvat kuivülikonda. Harjutuse lõpus vajasin igatahes hetke, et end koguda ja hingamine korda saada.

Hetkeks see ka vaid jäi! Kohe moodustati kogu rühmast kolm väiksemat gruppi, kes tegid samal ajal läbi erinevaid harjutusi. Kui üks grupp sooritas kusagil vettehüppeid, siis teised üritasid päästeparve ronida ja kolmandad snorgeldasid.

Mina sattusin ühte gruppi kokku ühe neiuga Saadjärvelt, lõbusa soliidses eas härrasmehega Abrukalt, Toila aktiivse noormehega ja veel ühe tubli vabatahtliku meesterahvaga. Abruka härra oli igatahes rahul,  et tema kõige “ilusamasse” gruppi sattus – naisterahvad olid teadupärast õppustel suures vähemuses.

Meie grupp alustas päästeparve harjutusega, mis seisnes selles, et kõigepealt tuli päästeparve sisse saada, siis hiljem ka tühi parv tagurpidi keerata ja siis uuesti jälle tagasi õigetpidi. Esialgu meile ühtegi õpetussõna juurde ei antud, oli vaid käsk, et tuleb parve sisse ronida. Tundub lihtne, aga hakkama ei saanud. Ukerdas üks ja ukerdas teine, aga asjatult. Siis hakkasid lõpuks tulema esimesed vihjed, nagu koostöö ja otsida midagi parve seest, millest kinni haarata.

Otsustasime isekeskis kõige tugevama parve aidata, et tema saaks siis seestpoolt hakata omakorda järgmisi sisse tõmbama. Vajutasime siis koos päästeparve ühe serva madalamale ja pikemat kasvu Toila noormees hiivas end esimesena sisse. Parve sisemuses paremat kätt jäi ka nöör, kust oli hea kinni haarata, et end sisse tõmmata. Seejärel aidati parve meid kahte naisterahvast. Ja siis ülejäänud meesterahvad. Loomulikult peab asjale ka ise kaasa aitama, tuleb aga jalg nöörredelile asetada, end üles lükata ja vaba jalaga pisut hoogu juurde anda, et üleminegi pool enam-vähem parve sisemusse saada. Vees olijad saavad sulle pisut hoogu juurde anda ja seesolija aitab sisse tõmmata. Kui kõige esimene siseneja peaks olema keegi tugevam, siis sama kehtib ka viimase kohta, kuna teda pole keegi enam vees tagant aitamas.

Kui kõik olid parves, siis näidati ära, kuidas käib parve õhutamine, millised abivahendid parves leiduvad ja muu vajalik info. Siis aga hops-hops tagasi vette ja asusime parve ümber keerama, sellega pidi hakkama saama siiski üksinda, mitte kamba peale. Sealgi oma nipid ja trikid, kuid väga palju jõudu otseselt vaja ei läinud.

Nüüd tuli ette võtta vettehüpped ja iseseisvalt veest välja ronimine sillale. Kõlab lihtsalt – aga ei olnud seda teps mitte. Ühest küljest olid küll juba selle külma veega harjunud, aga mõte sellest, et nüüd tuleb ikka päris vee alla hüpata, tekitas pisut tõrksust. Kujutasin juba ette, kuidas mul kõik see külm vesi krae vahelt jälle sisse voolama hakkab.

Vettehüpetel tuleb arvestada üsna mitme asjaga, käed peavad olema rinnal vaheliti, üks käsi kaitseks näo ees, küünarnukid surutud vastu külgi, jalad asetada enne vette kukkumist risti ja pinnale tõustes keerata kohe näoga kaldal/pardal oleva isiku poole ja näidata käemärki, mis tähendab, et kõik on OK. Kord ununesid käed, siis jalad, siis märguanne kaldalolija suunas ja nagu öeldakse, mis s……ti, see uuesti. Kõige kurvem loo juures oli see, et pärast iga hüpet oli vaja ka ise end sillale tõmmata ja see edenes mul küll õige vaevaliselt. Ülikond teeb sind raskemaks ja kohmakamaks ja muidu saamatumaks. Minul jäid igatahes kas käed liiga lühikeseks või kummikud liiga raskeks J Kord-paar õnnestus siiski ka iseseisvalt ennast sillale vinnata, ülejäänud kordadel ulatati teretulnud abikäsi. Teiste rühma liikmete kiituseks pean ütlema, et nemad said ülesandega täitsa hästi hakkama, ju neil olid pikemad käed lihtsalt 😉

Varsti muutusid vettehüpped ise juba päris nauditavaks, ainult väljasaamisega oli raskusi. Aga niipea, kui sa juba tunned, et läheb päris hästi, siis on aeg edasi liikuda ja nii muuseas osutatakse ka käega eemale, et näe, homme hakkame sealt 4-5 m kõrguselt sillalt vettehüppeid tegema ja mööda köisredelit välja ronima. Tore on!

Samasse õhtusse mahtus veel ka snorgeldamine ja kuna mina varem sellega polnud kokku puutunud, oli seegi mulle uus ja üldse mitte kergete killast tunduv ülesanne. Võib-olla õppisime esimesel õhtul veel mõndagi olulist, kuid aega on juba mööda läinud ja kõike enam nii täpselt ei mäleta. Igatahes, kui ülikonnad seljast saime ja hilisõhtul kella 23:00 paiku siseruumidesse jõudsime, olid kõik juba päris läbi ja hommikusest entusiasmist, kus oodati näiteks õhtust saunasistumist, oli veel üsna vähe järel. Juba mõeldi sellele, et kui täna kestis praktika vaid pool päeva, kuidas homme vastu pidada terve pikk päev?

Korraks saunast sai siiski läbi käidud, et soe naha vahele saada, kuid hilist einet, mis Soome vabatahtlikud meile valmistanud olid, mina süüa ei jaksanud. Enne magamaminekut küsisin laisalt haigutades veel, et kus meil see hommikune ujumine toimub, mis kavas kirjas on ja kujutage siis ette minu suuri silmi ja jahmunud nägu, kui mulle teatati, et seal samas silla ääres, kust just vettehüppeid tegime ja muidugi ilma ülikonnata. Mina naiivne olin terve aja uskunud, et kusagil kompleksis on veel peidus soe sisebassein, kus meil hommikul midagi ujumistrennilaadset toimub. Vaatamata väsimusele nüüd mul enam uni tulla ei tahtnud. Kuhu ma küll tulin?!

Järgneb…..