Luuleridu meremadudest, kivilaevadest….merest
Meie suleseppade ühe õhtu luuleridu.
MERIMEHE ELU
Põlõ laevõs kedägid ju viga,
prii ond süek ning prii ond jook.
Priid ond riided
pühäbä – messis kuõek.
Tüed piäb murdma, sedänd küll
kuid me ju mehed – meitel ond va rammu.
Purjuid siäme,
laeval ikka sjõrgõks sammud.
Kui siis vahest paestab puaek,
saabumõ me kodoranda.
Siis ond kõikõl lusti laialt
lõõtsad vällä – tantsuks lähäb.
Kuid meitel jälle ies ond minik
Jälle meri, vahest torm.
Kuid me ju omõti mehed, meitel ond va rammu.
Laeval sjõrgõks siäme sammud.
Olga sihiks Liibav või ond oopis Reval
kaptõn sie ond täütsämies
Ikka vällä mõõdab sõõmud,
merimies tieb kõikõl rõõmu.
Jah, ahtris paestab kriidijoon
või ond trümmis oopis kivid.
Meitel lihtsad murõd, elu viereb…
vahest nääme kuigi rõemu.
AI, KÜLL KURA KARGAS KRAESÕ
Ai-ai, sedä põlõks uskn mia tämäst.
Miolõ otsõ põrutas, ennem viel ning kjõrus.
Vana njaru, põlõ mies ta.
Saatan otsõ, teitele ütlen, vana jõlõtis.
Tekk ond pestüd, paelad kierdus
kõik ond tehtüd, sasi üks madrus kord ond kästüd
Sasja siis tehä, kui miol tubak maetsõb iä
aega ond ning tuõpi mia kua ei sülitä.
Jah, tämä meitel jõlmamere kapitaan
neid ookeaana, kus tämä käün
kaugõid maid, kus omaarust käün…
Tämä, tämä…lihtsalt üks vana padespaan!
VÕITLUS MERIMAOGA
Ühekorra Lõunapuõlõ meress, kus piätüsime lasti võtuks
aega oli laialt, kjõusasimõ niegrisi:
Oi, meitel kaugõl Põhjamual ond allõs mered,
määd ond kõrgõd, tuulõd lüeväd vällä vere.
Praalsimõ kõrtsus: sia ussi olõd näin?
Kus sia olõd käün?
Laeva nääd, ai kus on vahvad mastid!
Teitegä sii kõrtsus passi…
Vihastasid, kutsid:
tulgõ kaema oma ussi, võedõlgõ, kui lustib.
Käün põlõ kusagil,
alla lasta suamõ teite mastid.
Oligi üks meremadu lahesoppi peitu pugõn
Oh, siis rasmist, taplõmist ning kärä
Uss, ütlen viimset korda: minend ärä
Lahing lõppõs siiski iljaõhtaks.
Lugõsimõ mehi, puõlõd kadun.
Uatasimõ iemält laeva, taglas muas.
Ai-ai, oli sie vast seiklus.
Kodo sedä siiski vestä üsä ia!
MERIMEHED ENNEVANASTI…
Riägitässe…
Olid ravast
nüid püerväd nämäd ümber
oma mustõs audõs
Sest laevad nüid ond ravast kõik
Aga nied merimehed ise
Tehtüd oopis ljõnnuluust.
KIVID, KÄNNUD NING UHKÕD LAEVAD
Ennem olid meitel rikkad laevad,
tehti tüed ning nähti vaeva.
Kivä viäti suurõ jõlma
Sellest tahaks mia nüid riäki mõnda.
Torõ mies oli Mäe Tanil,
ei-ei sie nüid ei põlõ nali
aga tämä numbrisi ei tunnõss.
Kuigi sellest tämäl suurt murõt kuamtõ olõss.
Sündün tämä ühel jõlusamal oktoobrikuu pääväl,
siis, kui mehed räämepüüki lääväd.
Männäpakust valmis tein ta Tõstamaal laevaressi ühe üegä,
ning maesõmualgi tunti tedä, kui ikka iä tüegä.
Tegi tämä valmis kolmõmastilisõ “Makarius” laeva,
nägemätä selleks paelu vaeva.
Sie lae läin märtsikuus merele ning lendän naakui mereljõnd,
riäkväd, et ikka oln kua vahtus selle raapurjõga laeva rjõnd!
Ning ai, küll ond meitel ikka suur õnn,
et laevameistriks oli kua Pao Jõnn.
Tämä kuuga laeva valmis ehitän
ning pärast aenult muigan ning õlgu kehitän!
Mis kõegõ armsam kuulda viel,
oln oma kivilaevamieste jõrmus jõlus lauluiäl.
Meite mehed Riiges lõõtsad vällä venütän
Ning tüdrikätegä kõrtsus tantsu umikuni põrutan!
Sie Iida oli viel naa õrnalt piäle uatan,
ning siis sie Matilde, sie oli palavad pilgud suatn.
Ella oli tahtn oma lauluga meite mehi ää võita,
ning Roosa oma kambri ää kua viel peitä! Ai-ai-ai…
Tänäpääväl põlõ aga meitel enäm ühtegi kivilaeva,
nää sia naa paelu kui tahad sedä vaeva.
Üese kirjutama piäd pitkä projekti,
et suaks uiõs aastas ellu viiä jõlusi entsi etki!
Sest ikkagi meri ond mio elukoht,
mio rõem ning luõtus, ädäoht!
KIHNU KALAD
Sõua laeva, jõva laeva,
sõuand Aasalaiu juurõ.
Korra püerä pilgud taeva
umikuks suad suagi suurõ.
Mutid täüde ahuni, vjõmbu,
sie miolõ annab ikka suurõmat indu.
Tõmband omõti vällä nied säünäkäd suurõd,
siis kodo vanaeedel lahendõt süemämurõd.
