Kui massakad ikka riäkväd meitele sui otsa, et mis ond kihnlasõl viga sii Kihnumua piäl elädä: leiba-saia küpsetate ise, liha võtate pütist ja kartulid kasvavad põllul! Tegelikult ei põlõ sie elu sii naa kerge kedägimtõ.
Kõikõ Kihnu inimeste arvatõs on kõegõ param suarõ piäl elädä siis, kui meri lahti ning laevad liikma suavad.
Minevä talvõ oli Kihnu elu nao üestes piiramisrõngas külmäl mual – maesõmuaga sai ühendust siis kui jumal jõlusi jõlmu andis ning eljuk sellele valulõ vasta pidäs, mis Munalaiu vahet tõmbama pidi. Küll nied eljukimehed nägid allõs vaeva – puõlõ üeni mässäsid ning leiutasid, et umiku jälle liikma suaja. Ond ikka üks iä riistapuu küll, aga liikvad asjad ju kuluvad ning üleüe põlõ uusi osasi kusagilt ju võtta kuamtõ.
Selle lennuki nime ei taha kihnlanõ aga suhu võttagi. Kihnu inimesel käüäd külmävärinäd üle kehä kui ond juba näha, et viimsed laevareesid ond ning navigatsioonihooaeg lõpmas. Lennuki piäle mahub ju naa vähä rahvast, meiti aga kõikõ kjõustõ naa paelu – kissis tahab oma kodont ää suurõ ljõnna minnä? Ning mis tegemä?
Kuõlilapsõd piäväd omavahel nädälälõppa jagama, mjõllas koo tulla suavad – kõik ühe nädali suamtõ, sest lennukis põlõ naapaelut ruumi. Nuõrõd tahtvad aga koo tulla. Terve nädäli üestes võerastõ siäs oldud – tahad ju omadõ juurõ. Ning põlõmtõ üksi kuõlilapsõd, kissi reisväd – egäl inimesel ju omad asjad aada ning kõik tahtvad liikma suaja. Küll aetaksõ suurõm osa asju siis, kui laevad sõitvad, ning kissi kannatab vähädegi, sie uõtab kevädeni. Aga sie ju põlõ kellegi aru!
Kui kua õnnõstub lennuki piäle pilet suaja, siis elusiss ei tiä, kas ikka lendu kua toimub. Küll ond pilved madalad, siis pää liiga ere ning udu. Sada ädä selle lennukiga. Ning kui olõd üestä puõlõ juba suan, siis akka aga mõtlõma, kudas tahakohe suab. Ning ond juhtun kua sioksi asju, et lennuk käüb Kihnu kohtõs ää ning maandugi, sest jõlm ond vahepiäl ää kiern. Ei aita sii meite nutminõ egä rüekmine kedägi – iä kui mõni ljõnnõs uluallagi võtab.
Põlõmtõ valõ rahva ütlemine, et viimse laevareesigä tulõb ää otsusta, kuskohta jäädä – Kihnu või maesõmualõ ning enne kevädet mitte siält kjõppu.
Vähä sellest, et inimesed sua liikma, ei sua kua meie süemäkaupa. Enäm ju piä kiegi luõmi mitte – kihnlanõ tahab kua elädä nao kõik Eesti rahvas.
Selle talvõ olid Kihnu puõed kaubast üsä tühjäd – kas ei olõss lennujõlma või ei mahuss kaup lennuki piäle. Eljukiga jõvass kua koguaeg vädädä mitte.
Pühäde nädälä oli siokõ asi, et puõdis oli võtta konservä ning makarona – isegi leväjahu oli otsa lõpn. Üks oli viimse paki pärmi puõest ää ostn ning sie jagati kua kolmõ pere piäle ää, et kõik suaks pühädes kannika saiagi. Arvata ond, et suurõm osa Kihnu lastõst munadõpühädes muna ei nääss. Õnnõks ond meitel puõedõss naa iäd müüjäd, kissi soovitavad rahvalõ üht-teist, et kiegi päris nälgä ei piä jäämä. Ning ei osta rahvas vihavaenlasõ iest kua ää mitte viimset kaupa – kõik tahtvad seüä.
Õnnõks telliti elikoptõr, sasi rahva omõti pühädeks koo ää tõi. Ning meie üldse ei nurisõss, kui umiku kellä kaheksast, päävä kolmõni uõtasimõ lennujaamõs oma reisi – oli tiädä, et õhtaks kindlast koo suab.
Ulkõs ond sie tali kaudu suadõtud – ond ägätüd, kjõmpus oldud ning mis siäl salata, isegi vaalitsust kjõrutud. Nüüd ond luõtus, et ehk üle nädäli enäm ei lähä, kui laevad liikma suavad. Aga tulõb ju jälle tali ning raskõ aeg. Kihnlasõd luõtvad küll, et suaks omitõ sioksõ laeva, misasi talvõ kua iäst läbi lähäks.
Ei põlõ ime, kui Kihnu rahvas sui võeru ramba pilguga uatab – nämäd suavad reisi siis kui aga tahtvad – meie oma tahtmisõ järgi usä arva.
Sii viel juttu Kihnu ühendusõst maesõmuaga:
Pärnu Postimees
Eesti Päevaleht
Raudsed mastid raudsed rajad,
päiksekäes nad säravad.
Laev see lendab täies vaartis,
mina aga kirjutasin ruhvi varjus…
Esitaja: Kihnu Poisid
Kiusu Tõnu ond nuõr Kihnu meremies, kissi ei malda merd jättä kua tüest vabal aal. Naa kui Kihnumua piäle astub – naa tämä puadiga mere piäle kjõpub.
Tõnu ond lõpõtan Eesti Mereakadeemia, kus tämä õppis mehaanikuks. Praegu tämä tüetäb Tallinkis motoristinä, vahepiäl oli suan teisi mehi puhkusõ aegõs asõnda ning olla kua neljäs mehaanik.
Tämä laevaks ond Star, mis vääb reisiju ning autusi liinil Tallinn-Helsingi. Tõnu ollõ siäl laevõs amõtis oln juba kaks aastat. Tämä suab tües käüä kahe nädäli kaupa.
Kuna meie ei tiäss suurt kedägi sasja motorist laevõs tegemä piäb, siis sai selle kohta kua Tõnult uuritud. Siokõ asjamies pidäde siis masinaruumis jälgimä, kudas masinad tüetäväd ning oidma üldisel olukorral silmä piäl. Ning kõik mis liigub, sie ju kulub kua – siis tullõ tehä masinatõlõ uõldus-ning remonttüesi.
Olõmõ aru suan, et Kihnu poestõlõ mieldib õppi kas masinameheks või tüürimeheks. Mõlõmad amõtid ond ette kierulisõd – katsund aru suaja, kudas kõik mootorid tüetäväd või juhti lae õigõssõ kohta jõlma, et kusagilõ kindi sõedamtõ. Ei põlõ sie asi ikka naa kerge kedägi nao meitele, laevareisijätele, paestab.
Tublid mehed – ää jätke omi unistusi saavutamata ning minge ikka edekohe suurõmatõlõ meredele – meie tahaks tulõvikus kua teite tegemistest kuulda.
Ei olõks uskn mitte, et lagõdat vett naa iä miel nähä ond.
Mõnõd varajasõmad mehed ond juba merepiält tahakohe – suurõm osa allõs meres. Naa kaugõlõ kui silm ulatub nägemä, ond meri puaeta täüde.
Foto: Reet Laos
Kui ärkäb keväde üle mua,
viib iäkattõ merelt minemä,
siis Kihnu ranna rahvas kua,
ond randõs räimi püüdemäs….
Iä liigub!
Üsä varssi ond Kihnu ümber jälle vaba vesi ning meie piäsen. Tänä umiku akkan iä liikma. Lempsi alt ning sadamast lähäb iä usä uõlõga. Nao kjõustõ, ond tänä kottpaks udu, et nähä põlõ kaugõmalõ suurt kedägid.
Kalamehed vädäväd juba puaeta mereiäre ning otsvad vaba vett, kussõ suaks mõnõ muti sisse eitä. Lempsi mehed ollõ tänäve akkajamad – juba üks puaetkond sõitn tammi otsast vällä.
Kalamõtõ ond kõikõl naa suur, et tiämte, misasja ää tieks – põlõ ju talvõ kala seüä suangi.
Ju kua praamid üsä niipiä liikma akkavad – sii enäm kaua küll minnä ei toheks!
Foto: Reet Laos
Mõnõd aad tahakohe tegime juttu sellest, kudas vanad kihnlasõd jõlmakuaera arvasid. Lubasimõ siis, et otsimõ vana Rooslaiu tehtüd kompassi Kihnumua piält üles, et nähä, kudas siäl jõlmakuarõd märgitud.
Klaarimõ selle vana võla nüid siis ää – pildi piäl Peeter Rooslaiu tehtüd kompass Kihnu meremehele M. Kösterile.
Foto: Reet Laos
Tänäve aasta ei taha meri mitte lahti minnä, et lasõks laevad Kihnu vahet liikma.
Tänä suur pühäde aeg ning Kihnu rahvas tahaks ju küll kua muaesõmua vahet liikma suaja. Praegu rahval kõegõ ullõm aeg – lennuk ei lendä, eljuk ei sõeda – jääb aenult elikoptõri reisi uõdata, sasi ädälised liikma lasõks ning suarõrahvalõ süemäkraami viiks.
Meitel piotõ sama seis, mis 1932. aasta talvõ, sasjast me mõnõd aad tahakohe kirjutasimõ. Ei suass kihnlasõd tükk aega muaesõmualõ ning muavaalitsusõlt paluti abi süemäkraami murõtsõmisõks.
Kissis tiädis, et tänäve siokõ tali tulõb – loodusõ vasta aga ei sua meitest kiegi!
Sii, lennujaamõs, uõdatõs tulad inimestel ikka iäd mõttõd. Üks Kihnu mies riäkis, et kõegõ õigõm olõks praegu Kihnu minnä vanade ülgekütte muõdi. Tullõ panna lodjalõ plangud üle – siäl kus iä tugõvam, ollõ taris siis puadi kõrvõs käüä ning kui iä enäm ei kandõ, tullõ ette ruttu puati tahakohe üpätä. Aga meiemte põlõ nda kangõd ning egäks juhuks ei akka sioksi tükkä järge proovma.
Leüdsime ühe vana ütlemise sasi ikka tuju iäks tieb. Sie siis siokõ, et laevamehed oln põrgus. Suan vanakuradi ändä kindi ning akkan tõmbama: in-vei! in-vei! – Vana ütlen, et tämä meremehi enäm põrgu ei võttõ, nendega ollõ kellegi elu.
Foto: Reet Laos
Kuna tänä ollõ naljapää, siis ei sua kua meie jättä avaldamata puari lugu, sasjad olõmõ leüdn vanu „Pärnu Päevalehe“ numbrisi sirvides.
Ühekorra uhtn torm Pitkänä randa konjakipudõli viie kirjaga. Kihnu puagivaeht arvan, et ju ond tegu ikka suarõ kuõlipoestõ tembuga. Kirjad oln vees läbi ligun ning mingis imelikus kieles, asjast puagivaeht olõss aru suanmtõ. Pärnust antud siis korraldus kirjad sjõnna sadamakaptõnilõ suata, et küll kõrgõmad asjamehed nied läbi lugad. Äkest ollõ tegu mereädäliste tiädäandõga?
Läks siis puaer päävä kaodu ning suadi selgusõlõ, et tegu oli Riia merekuõli poestõ naljaga. Kirjes seisn egäsugusi ropposi ning üks lausõ oln isegi sioke, et kissi selle pudõli leväb ond kaamõl!
Külläp olid poesid merepiäl lõbusõedul oln ning piäle konjakipudõli tühjaks juõmist, tahtsid rahvalõ terä nalja tehä.
Sie aga ei ollõ esimene kord oln kui Pitkänä randa pudõliposti uhutud. Terä aega tahakohe leütüd kiri Riia nuõrõlt tüdrikult, kissi otsn kontakti nuõrtõ vällämua miestegä.
Siokõ jutt siis tuli viel miele.
Pärnus Sauga jõe suudmõs käün juba mjõtmõndat päävä jõrmus askõldaminõ. Jõe piäl oln tuukripuaet ning siälsamas kõrvõs seisn kihnlastõ lae „Fortuna“. Tuukõr tuln egä terä aa pärast vee piäle ühte näpuvahel, aga laevamiestele ei oln sie sobiv ning suadõtud tuukõr jälle vee alla.
Lehemehed akkan siis uurma, et sie põlõmtõ õigõ asi. Sadamavaalitsus tiädn riäki, et kihnlastõ laeva pootsmanil satn puaer päävä tahakohe rahakott kogõmata üle parda – sedä siis sioksõ kambaga nüüd otsitatõ.
Tiäti viel riäki, et sellest puarist kroonist, mis rahakottis oln, põlõvatki kahju – murõt tehe oopis lotõriipilet, misasjaga võiõ puari päävä pärast terve varandusõ võita. Selleks puhuks aga ädästi taris pilet merepõhjast üles leüdä.
